Togrami Sopid

Otsing sellest blogist

gre

juuli 08, 2015

Lingi hankimine
Facebook
Twitter
Pinterest
E-post
Muud rakendused

Lingi hankimine
Facebook
Twitter
Pinterest
E-post
Muud rakendused

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused

Kui saabub SEE päev aastas....

On piinlik tunnistada, et Togrami aiasopid on vaikelus või siis hoopis vaiksurmas olnud õige mitu aastat. Isegi kohustuslikke tomatisortide võrdlemise postitusi ei ole olnud. Nüüd on saabunud aga aeg, mil toimub esimene katse elustada seda osa minu elust, mida armastan. Kirjutamist ja aias toimetamist. Põhjusi on mitmeid, miks on nii läinud... Ent praegusel hetkel ei ole need tegelikult olulised. Oli nii nagu oli. Ja ju siis oli nõnda vaja. Loodan väga, et sel aastal säilib minus nii palju energiat kooliaasta lõpuks, et olen suuteline taaselustama ka oma aeda. Eks elu näitab. Täna räägin ma hoopis muust. Igal aastal saabub meie kõigi ellu üks päev, mil tekib see tunne.... Tunne, mida ei saa ignoreerida. Igal aastal on see veidi erinev. Vahel saabub see juba jaanuaris, mil päike pärast mitut kuud pilve taga (ja teisel pool maakera) viibimist lõpuks näole annab. Vahel saabub see konkreetne hetk ja äratundmine alles märtsis. Kuid sel juhul tunneme seda iga ihukarvaga. Olen püüdnud seda e

Umbrohust kirikuni ja kõigest, mis nende vahele jääb

Laupäeva veetsime suures osas kodus sibulaid lõikudes. Tuleks nüüd ometi ilusamat ilma, kus päike saaks oma soojusega sibulat ja varem lõigutud küüslauku kuivatama hakata. Suur töö on muidugi nüüd tehtud. Paar nädalat kuivavad sibulad õues ning siis lähevad sauna viimast lihvi saama. Kuu lõpus läheme sibula-ja kalalaadale ning selleks ajaks peab kaup olema kuiv, puhastatud ning ilus. Eile (09.08) said punased sibulad samuti võetud ning puhastasime pererahva hooleka käe alt unarusse jäänud aiamaad. See pagana võõrkakar! Õnneks vennas tõmbas mõne nädala eest kultivaatoriga küüslaugu maa üle ning umbrohi ei saanud seal seemet kasvatada. Vaikselt kasvab uus. Pühapäeva hommikul ärgates sadas õues juba vihma. Peale hommikukohvi ja mõningast toimetamist toas, otsustasime siiski väheke istutamisega tegeleda. Kui Abikaasa abiks on, siis töö lippab ikka palju kiiremini edasi. Maha said mõned elupuud, mõned põõsad, hunnik püsikuid. Sadu muutus muudkui tugevamaks ning kell liikus halastamatul

Aprillinali

Lappan aegajalt pilte, et vaadata kuidas siis aastad omavahel erinevad. No pole nad vennad ega isegi õed mitte, ma arvan, et võib olla nad pole isegi mitte sugulased. Nii avastasin, et näiteks 2013 aasta 5.aprillil oli maas paks lumi ja polnud mingit märkigi kevadest. Tol aastal läks viimane lumi meil 21.aprillil ning lume minemisega saabus kevad, mil ei esinenud mitte ühtegi öökülma. Selle aasta kevad on sootuks teistsugune. Kevad tõttab nii mis kole. Õnneks on nüüd õhtud nii piisavalt pikad, et saab aias valges käia ja näeb seda, kes ja kui palju on viimase 24 tunniga on kasvanud, kes on oma nina välja pistnud ja hakanud päikese poole püüdlema. Täna sai nüüd tõesti see hooaeg avatud. Kaevasime marjapõõsaste ümber rõngad ja segasime mulda komposteerinud sõnnikut, sama noorte õunapuudega. Üks kasvuhoone on lammutatud ja alles on meil siis kahe aasta eest soetatud uus maja, eelkasvumaja ja üks väiksemat sorti kilehoone. Neist viimane kestab täpselt kuniks kestab. Tomati-, papri

Toetab Blogger

Blogis nähtavad pildid ja tekst on kaitstud autoriõigusega vastavalt EV autoriõiguse seadusele