Kui sul on kaks vasakut (või paremat) õlga, naadimeri ja mügri

Viimastel nädalatel olen mõttes kirjutanud valmis vähemalt (!) kolm blogipostitust. Täiesti valmis. Koos pealkirjade, pointide, (vähemalt enda arvates) särtsakate ning irooniast ja sarkasmist nõretavate lausetega. Ainult üks pisiasi jäi puudu – kirjutamine ise. No proovin siis nüüd selle väikese asja ka ära teha (mis sest, et alustasin postituse tegemisega keskpäeva kanti ja praegust on saanud kell 8).

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest algusest – mõtlesin, et seekord ma aiast üldse ei räägi. Võtan vahelduseks mõne muu teema. Mu elus on nii palju muid asju, mis mu näpud sügelema ajavad ning kergelt vaimu haigusele viitava muige näole manavad. Aga noh, need minu lubadused on nagu päikese kätte unustatud jäätis – sulavad kiiremini, kui jõuan „blogi“ öelda, veel enam hapuks minna, enne, kui blogipostitus valmis saab. Aga nüüd õhtul saan juba öelda, et lõpuks on ikka porgand, parm ja mügri siingi postituses. Ehk ikka aiast ka

Aga alustame siis algusest. Nimelt asusin ma varakevadel taas kooliteele. Sel korral teen Eesti Rahvamuuseumi juures endale rahvariideid. Oli äärmiselt keeruline otsustada, kas teen endale setu naise riided (milles olin palju aastaid täiesti kindel) või teen oma teise liini pealt riided. Pika kaalumise (ja armsa emaga aru pidades) sai otsustatud Torma naise komplekti kasuks. Setu omad saavad olema järgmised ;)

Ühesõnaga (piltlikult öeldes muidugi) olid mul suveks plaanid. Ilusad, lihtsad, täitsa saavutatavad plaanid: teha kaks õlalappi.Üks ühele õlale ja teine teisele. Ja tegingi! Ainult et täiesti kogemata (ja ilmselt universumi naljana) tegin kaks identset õlalappi. Kui mul just kaks vasakut või kaks paremat õlga ei ole, siis tähendab see seda, et tuleb ka kolmas õlalapp teha. Pean peeglisse vaatama. Tuleb välja, et peegelpildis tähendab midagi enamat kui lihtsalt see, et lapp sind pahaselt ei vaata.

Kui nüüd keegi vajab abstraktset, asümmeetrilist, täiesti mitmeotstarbelist lapikunsti – andke aga teada. Olen nüüd ametlikult moodsasse kunsti sukeldunud. Vähemalt on mul kohe võtta üks eksperimentaalne prototüüp, millel pole küll selget funktsiooni, aga on see eest palju iseloomu. Ja jupige minu hinge, mille oma käsitöösse ikka poetan.

Täna lõikan varrukad välja. Kääridega. Kangast. Mitte hingesopist, kuigi vahel tundub, et sealt oleks lihtsam midagi leida. Siis hakkan tikkima. Mis võiks valesti minna? (Peale selle, et varrukas tuleb kogemata vasaku jala mõõtu ja õmblusmasin keeldub koostööst.). Või siis ei lõika ka, sest minu käsi on ju ca 15 cm pikem kui museaali kandnud naise oma. Tuleb vastutava õpetaja käest üle küsida. Õnneks on mul õlalapp nüüd vaja tikkida

See on see maagiline hetk, kus kangas saab alguse...
või närvivapustus.

Lisaks tikkimisele (ja potentsiaalsele kääridega kanga kallale minemisele) olen võtnud kindla plaani ka seelikukangas endale ise kududa. Ja  ma (peaaegu) koon ka juba. Kangast. Kangastelgedel. Mina. Inimene, kelle varasem suhe telgedega piirdus vaiba peal komistamisega. Olgu, 6. klassis sain paar korda tallalauda vajutada, aga sellest karjääri ei sündinud (veel).

Tegelikult pole ma veel päriselt kuduma jõudnud. Homme on suur päev – plaanin lõime poolile sättima hakata. Kui kõik hästi läheb ja pool ei otsusta vastu hakata, siis saan ehk ka sidused peagi paika. Õnneks lubas armas ülesoo naaber appi tulla nõustama ja jõustama.

Praegu kasutan käärpuid nagu tõeline algaja: näpp on järjehoidjaks raamatus, silm lapiline, närv kergelt värisev, aga rõõm suur. Lõime sain vähemalt keritud. Või noh, midagi kuskile jooksis, lõng sai otsa ja mina otsustasin, et see on piisavalt hea koht, et endale õlale patsutada.

Nii et kui keegi otsib inimest, kes näeb välja nagu ta teaks, mida ta teeb, aga tegelikult lihtsalt loeb paaniliselt käsiraamatut ja räägib lõimele rahustavalt – siis tere tulemast mu ateljeesse.

Aga kanga kudumiseks vajalike lõngaga vedas – Aardlast sain täpselt õiged toonid. Kõik on olemas. Välja arvatud… noh, see pisiasi nimega oskused. Aga...mul on raamat, targad sõbrad, optimismi ja usku endasse on ka – no mis sa hing veel tahad. Kuduma hakkan nagunii. Ükskõik kui mitu korda ma enne (või pärast) pead vastu seina pean taguma. Ükskord me võidame nii kui nii! :D

Ja nüüd see osa, kus ma justkui ei räägi aiast – aga tegelikult ikkagi räägin. Sest no mida sa teed, kui su elu ongi natuke kompostihunnik ja natuke õitsev peenar korraga.

Künkapeenar, see vaene (nurka) unustatud ala, on olnud aastaid umbes sama populaarne kui porgandikook hernesupipäeval. Nagu elevant väikeses toas - kõik näevad teda, aga keegi ei räägi temast. Nüüd võtsin end lõpuks kokku ja hakkasin teda vaikselt turgutama. Väikeste tükkidena, sest kui ma ühe hooga rohin ja kaevan, siis on mul järgmisel päeval lihased valusad kohtades, mille olemasolust mul aimugi polnud. Elevandist toanurgas nii lahti ei saa, võib mõne muu savanni tegelase juurde leida.

Igal juhul on sellel alal Naat – see mitmeaastane elusate asjade nuhtlus – on saanud tõelise enesekindluse laksu. Hommikul kaevan puhtaks, õhtuks on tagasi. Mõnes kohas kaevan kõik taimed välja, puhastan juured nagu sanitar laatsaretis ja istutan nad tagasi, lootes, et nad ei kanna mu peale hiljem viha. Mõnda taime (mitte naati) jagan –  lootuses, et kellelgi teisel oleks ka huvitav tema kasvamist jälgida (vbl härra Naat on end kaasa sebinud sellele teekonnale?!).

No ja siis see kuumus. Loomulikult tüüpilise eestlasena ei saa ma minna mööda ilmast. Mille üle Sa hing veel nurised - ikka ilma ja valitsuse. Kaevamine selle leitsakuga on nagu spaa – ainult et ilma lõõgastuse, vaikuse ja lõhnavate õlidega massaažita. Seltskond on eksootiline. Parmud ja sääsed on otsustanud, et mu neoonoranžile tööriietusele vaatamata olen nende isiklik buffet. Õhtuks olen mummuline nagu uue trendina moes olevad mummulised tassid ja serviisid. 

Selle kõrval tundub korilaseelu lausa zen. Aiast tuppa, toas purki või  sügavkülma – või noh, kui väga hästi läheb, siis otse pannile.  Sel aastal lähevad osaliselt külma ka köögiviljad – et talvel ei peaks aiavilja kirvega välja raiuma või läbi lumetuisu neile keldrisse järele sumpama. Eks see muidugi kiirel tööajal on mõnus mugavus ju ka - suvi on kapiukse avamise kaugusel ning kogu eeltöö on suvel tehtud. Argipäeva toidutegemine muutub seeläbi veidigi lihtsamaks ja kiiremaks.

Iga päev käib väike operatsioon: „Suvi purki enne, kui mügri jõuab.“ Porgandid vajavad niikuinii harvendamist, aga ma eelistan, et see oleks minu töö – mitte mügri hommikusöök.

Mügri! Sel aastal on tal selge siht ja plaan. Porgandid? Kadunud. Varsseller? Minevik. Peenramaa? Mütoloogiline tunnelivõrgustik, kus tema on kuningas ja mina see veider inimene, kes aeg-ajalt labidaga tema magamistuppa kobistab.  Nastikuid meil justkui on, aga tõenäoliselt istuvad nad kuskil päevitustoolis, loevad ajakirja ja teesklevad, et see ei ole nende töö.

Lõpetuseks – et te ei arvaks, nagu ma ainult sõdin, tikin, koon ja lõigun midagi – vaatasin telefonist: viimane lillepilt on tehtud 3. juulil ja seda abikaasa poolt minu tungival soovil ja koos minu endaga. Seega kinnitan: jah, ma olen endiselt aednik. Ja jah, lilled kasvavad.

Ja nagu lubatud – roose ma olen näidanud. Ja kui vaja, näitan veel. Sest vähemalt roosid ei söö mu porgandeid ära.

Mõttetera:
Aed õpetab kannatlikkust. Kui mitte sulle, siis vähemalt su naabritele, kes kuulevad, kuidas sa naadi (mügri ja parmude) peale karjud.

🖋 Teksti aitas teritada ja  siluda  ChatGPT