Ilu on vaataja silmis..

... ehk mai täis rõõmu ja hingerahu ning südamesoojust.

Tundub, et blogida jõuangi kord kuus. No parem see kui mitte midagi.

Igaluhul mai oli üks suurepärane kuu. Kuu lõppu jääb ilmestama TTTT, kus nägusid janimesid ja blogisid sai kokku pandud. Virtuaalne keha sai reaalse näo ja emotsioone täis hinge! Blogides kajastub nii mõneski see mis- kuidas- kuipalju jne. Aitäh kutsumast, kostitamast ja kallistamast perenaine!


Mai alguses ma rääkisin, kuidas ma kaevan. No kaevan edasi ka! :) jätkuvalt lubatakse kopaga ka kaevama hakata. Kunas täpselt- seda veel ei teagi- aga küllap. Kui kaevata, siis ikka korralikult eksole. Kaevamine vaikselt ikka edeneb- Igapäevaselt püüan jõuda midagi, aga alati ei jõua ka. Abikaasa õnneks ikka aitab mätta keeramisel. Kuidagi on nüüd niiviisi, et mitmeid projekte on korraga käsil. Kõik siiski sellel aastal valmis ei saa- näiteks kiviktaimla idee. See vaja veel katta-matta, et järgmisel kevadel hoogsalt edasi minna. Muus osas on aga väikesed arengud toimumas. Pisitasa olen istutama hakkanud hamsterdatuid, nii mõnigi taim leiab enesele koha kuidagi ise. Tuleb siis kui talle koht olemas on.

Selle peenra otsustasin kokku "kasvatada", sest muidu tundus see tagaaed lipp-lipi lapp lapi peal. Kunagi 9 aastat tagasi sai maja otsast maha võetud üks väga suur vaher, kes oli küll ääretult ilus, kuid paraku harunenud kahkes, nagu neil kombeks, kusuures pool võrast oli meie maja peale. Nii ei jäänud valikut. Puu ise oli nii suur, et kolm täiskasvanut üksteoesl käest kinni võttes puu mbert kinni ei saanud. Nii sai puu tüvest, mis maha prõntsatades pooleks murdus lilledele asupaik (seda küll palju aastaid hiljem- kui minus aiapisik (taas)kord välja lõi). Nüüd oli paras aeg kahest üks saada. Ilmsel on ka siin jätkuprojekt tulemas. Aga sellest hiljem- täieliku ülevaate teen mingil hetkel ka- kui ala on viimistletud ja taimestatud.




Ka künkapeenar kasvab. Maha on saanud mitu aedleeklille ja päevaliiliat, mägimännid, mõni iiris ja priimula.  Aga ikkagi on ta kuidagi tühi kevadel- enne iiriste alustamist. Ma isegi ei tea täna mida sinna tuua värviks. Ehk mõni kukerpuu, kontpuu või jaapani enelas?! või mõni tore püsilill.

Kasvab see peenar kahes mõttes. Üks osa temast on täispäikeses, teine osa aga läheb sujuvalt poolvarju (kaldega varju suunas üsna tugevalt). Tegemist on vana prügiladestamise paigaga, millele olime sunnitud mulda peale vedama. Kõik pole veel kaugeltki valmis- teha on peenra servad (mis tahaks laduda müürina) ja lisaks tuleb tuua siia ka paremat mulda juurde. Künkapeenra katetud osa paistab pildi üleval paremas nurgas :)




No ja siis on veel hekiesine ala, mis enne oli puuriitade all. Sellega on üldse huvitav. Keset peenart jookseb läbi kruusasoon. Vähem kui labidakihi kuni labidakihi sügavusel on vastas kruus. Mis iseenesest polei maha- sinna saab istutada lahja mulla ja liiva-kruusalembelisi taimi. Kruusasoone kõrvalt avastasime aga kivisoone. Teisiti ei oskagi kohe nimetada. Nii nägi välja meil Picea pungens "Misty" istutamine:

Suureks saavutuseks on taimetabeliga alustamine. Otsustasin, et kirja lähevad kõik taimed, kes koju saabuvad, või on saabunud sel aastal ning on potistatud või mis on saabunud eelmisel aastal ja saavad pottidest kasvukohale. Eks möödaminnes mõni teine ka. Puhkuse ajal hakkan inspekteerima neid rohkem.



Mul iga mõni taim õitses tegelikult ka. Selle aasta kevade uhke valge kleidiga tuli välja mu

Spiraea x cinerea ´Grefsheim´

Muidugi jääb maid meenutama meie elu muutnud päev mõne aasta eest, 

praktikapäevad Tartu BA-s (koos nimekirjaga neist paljudest keda soovin),

BA-s õitses-üks uutest lemmikutes

koolipäevad ja suvekuum puhkuseaeg. 

hjaa, põllumehe töö muidugi ka... Siinkohal suur kummardus mu kalli abikaasa ees, kelleta poles pooldki seda, mis siin demonstreerin, olemas.

Ühe lap peale ma ei viitsinud lipata :)

Aga kaevamisega (loe: maaharimisega) on nii, et ma vist ajan ikka õiget asja ja teen õigeid asju. Seda kinnitab ka peenrast välja vupsanu. Nii, et kaevan aga muudkui edasi :D