Kuidas ma Türile sattusin ja Rohelise Villa aeda jõudsin

Kui juba klaviatuurile valu anda, siis mõistlik oleks seda mitme postituse jagu teha, eks!
 Seekord üks aiapostitus, mis päriselt räägibki aiast ja taimedest ja veidi sellest, kuidas ma selleni jõudsin. 

Eile hommikul võtsin saba selga ja sõitsin Türile. No eks mul oli ikka asja – tubli blogilugeja, sõber Facebookist või talu sotsiaalmeedia jälgija teab kindlasti, et oma kärsitu loomuse rahustamiseks (taimede kasvatamine ja lillepeenarde koosluste kujunemine ei ole ju piisavalt kannatlikkust õpetav) hakkasin mõne kuu eest endale ka rahvariideid valmistama. Ja vot sealt, Türil paikneva Margoti juurest, oli mul üht jublakat kohe hädasti tarvis (või muidu... noh, ma ei taha mõeldagi, mis juhtunuks – katastroof rahvusliku mõõdupuu järgi).

Margot(id) on lahe(dad). 😂Ja tundub, et käsitöö on nende nimesse sisse kirjutatud või siis sünnihetkel taevatähtedesse sätitud. Ilmselt oli sel hetkel Kuu parasjagu heegelnõela teritamas, Veenus ja Marss aga ühel sirgel, kõlavööd kudumas – selline kosmiline koosseis, mis tikib inimesse sünniga kaasa ka armastuse käsitöö vastu. 

Et aga ma Türil olin, siis oli mul ka täiesti kindel plaan minna ja külastada ühe armsa Aaluja koduaeda. Õnneks oli Rohelise Villa perenaine nii armas, et võttis mu lahkelt vastu. On üks imeline aed, seal Türi linnas! Avar, helge ja täpselt perenaise käe järgi – mitte liiga klanitud, aga ka mitte see “looduslik kooslus”, mis mu aias aeg-ajalt ise kujunema kipub (kes teab, see teab).

Aed on avar ja maja juurest mõnusa pika vaatega. Kuigi tegemist on linnaaiaga (ja võiks eeldada, et ülevaatus läheb kiirelt – linnas ju ometi ei saa nii palju taimi mahtuda?!), siis uudistamist jätkus seal ikka jupiks ajaks. Kui ma kodus neid pilte nüüd vaatasin (meil siin üle pika aja sajab), siis selgus, et ühtegi pika vaatega pilti ma ei teinudki – suutsin keskenduda vaid sellele, mis nina ees. Ja nii need pildid siis tulidki pigem detaile märkavad.

Olen elus käinud üsna mitmetes aedades ja ma võin üsna kindlalt väita, et nii korras aias pole ma mitte kunagi käinud. Ka parima tahtmise juures (mida mul ei olnud!!) ei leidnud ma mitte ühtegi rohulible. Kogu imeline aed oli filigraanselt korrastatud ja igas nurgas oli tajuda perenaise hoolt ja armastust. Ja vot see tunne – kui inimene aias tegutseb mitte kohustuse, vaid rõõmuga – see on kohe õhus. Taimed teavad, et nad on armastatud. Ja näevad vastavalt ka välja.

On südasuvi, algab kalendri järgi  sügis ju alles septembri teises dekaadis ning aias särasid liiliad. Sel aastal on liiliatel vesise kevad-suve tõttu keeruline – seenhaigused kimbutavad, kuid sellele vaatamata olid õitsejad imelised. Loomulikult oli neid särajaid veel. Alustanud on hortensiad, valminud toompihlakad, küpsemas mustikad ja viinamarjad. Sellest aiast ei puudu ka värske kraam kasvuhoonest kohe põske pistmiseks või maast potti panemiseks. Idüll!

Võib vist väita, et seal aias on pea igal taimel on oma aeda tulemise lugu.  Mitte lihtsalt „tuli soodukaga kuskilt tööriista poest koju kaasa“ – kuigi oli ka neid lugusid, ja miks mitte anda nukralt taimeplatsile jäänud taimele võimalus –, vaid ka neid, kus mõni taim on kunagi perenaise ema käest kaua aega tagasi tagahoovi toodud. Selline põlvkondade vaheline rohelus, mis ei tule ainult mullaga, vaid mälestustega kaasa – ja kasvab seepärast natuke uhkemalt, nagu teaks, et kannab suguvõsa au. Seal aias on traditsioonilisi taluaialilli, aga ka eksootiline kaktusekollektsioon, soo-orhidee ja taim, mis armastab putukaid. Mida kõike veel….

Oeh, ja need detailid! Peaaegu igas aiasopis on peidus mõni vahva element – seened, kass või kerges suvetuules helisevad tuulekellad. Kindlasti oli seal neid veel, aga kõiki ei osanud ehk märgata – olin ju nagu laps kommipoes: silmad suured, suu lahti ja fookus hüples.

 

Juhtusin aeda nüüd, juuli lõpus, kuid juba mõtlen, et kui põnev oleks olla seal kevadel, kui loodus on tärkamas ja sibullilled ning kevadised õitsejad annavad sellesse tärkavasse rohelisse aeda oma panuse. Või sügisel, kui loodus end värvilisse pidurüüsse sätib ja aed muutub muinasjutuks, kus iga leht räägib oma loo. Talvel aednik puhkab ja seab plaane uueks hooajaks, kuid selle käigus uitab kindlasti silm ka aias – ja usun, et tore on silmi puhata ka talveunes ja lumeteki all magavat aeda vaadates.

Aitäh, armas Rohelise Villa perenaine, et võtsid mu vastu ja lasid mind oma imelisse aiamaailma!

Keeletoimetaja: ChatGPT