Roosi, mu roosid

Minu aias ei ole palju roose. Nii paarikümne ringis. Ise olen soetanud mõned, suurem osa saadud kingina, kusjuures 4 on need pisikesed potiroosid. Püüan nad siis külmal ajal toas elus hoida ja kevadel kolin nad peenrasse. Kõik, kes seni istutatud on- elavad kenasti.

Eelmise aasta suve lõpus sai peas valmis plaan, et kõik, mis seni tehtud- tuleb ümber teha. Nii pidid ka roosid kolimie ette võtma. Oktoobris jõudis järg nendeni. Kaevason suured ja sügavad augud, augu põhja panin mahedat lambasõnnikut, veidi komposti ja turbaseguga segatud aiamulda. Ise muudkui neile rääkide, et teil saab siin parem olema ja olge tublid nüüd juurduma. Lisaks vabandasin, et alles nüüd neid istutasin jne, jne. Lubasin neile, et muldan ja katan nad ka kenasti ära. Reaalsuses ma muidugi selle viimase lubaduseni ei jõudnud. Aga kevadel tärkasid kõik kenasti ja õiteilu on imeline! Just el nädalal oli nende tipphetk. Tundub, et nad tänavad oma õitemerega uue elukoha eest. :)

Kadudesse läks üks roos. Ja tema oli siis see, keda eelmisel sügisel ma kaevata ei jõudnud ja kes künkapeenras hakkama pidi saama. 

Siin siis osaline ülevaade:

Väljas on väga kuum. Hetkel poole ühe ajal 30 kraadi varjus ja tuulevaikus. Muru hakkab ilmutama esimesi kõrbemise märke. Ilmateenistus lubab kuuma jätkumist veel neljapäevani ning sooja kuni 34 kraadi. Kaks aastat tagasi mai lõppes see kuum trombiga- kaotasime palju põlispuid ja maja välisukse. Hea, et katus peale jäi. Loodan, et seekord on selle põrgukuumuse lõpp leebem.