Pilla-palla-pillerkaar segasumma suvilas ja mina nende keskel

...ehk sellest, kuidas ma olen jännis omadega ning sellest sündis otsus.

Sel aastal on kuidagi nii sattunud, et aias olemise aeg on lühikeseks jäänud ja see aeg on ei ole viimasel ajal ka mitte nautimiseks, vaid korra majja löömiseks. Nii on hetkel aias kuuseheki ees olev peenar sisuliselt aedniku käeta ning meenutab rohkem umbrohuväljakut, kui iluaias silmale ilu pakkuvat ning taimi eksponeerivat peenart. Idee on seda ala ükshetk laiendada ning osaliselt on see ka kaetud juba, et mitte kaevata. Ühes osas hetkel muud varianti ei näe, kui kaevata, aga see on õnneks vähene.

Tagaaias olen rohkem jõudnud. Kuna see peena sellisel kujul on alles väga noor, siis on see ka veel üsna tühi. Idee on siia sättida kõrgemakasvulisi tegelasi peamiselt. Ka enamik roose kasvab just siin, peenra tagaosas. Kõrguse dimensiooni loomiseks tuleb siia veel taimestust juurde tuua- hetkel on ideede kriis ning ilmselt tulevad vajalikud taimed just siis siia kui aeg küps on.

Peenra ala see osa, mis eelneval pildil kaadri taha jääb, seal on vana suur vaher. Kummuli kujul. Täpselt nii nagu ta ca 10 aastat tagasi kukkus. Täpselt keskelt pooleks. Ja mida teeb aednik, kui tal tekib küna taoline, või pigem siiski suurema paadi taoline ese? Muidugi pistab sinna midagi kasvama. Ja kui see aednik juhtub loll olema, siis ta teeb lollusi ja siis on tulemuseks see:

Õnneks on tark see, kes enda vigadest õpib ning hakkab mõtlema, kuidas ja mis siis ikkagi teha, et vana vahva kummuli vaher saaks eksponeeritud ning sellest mööda käies ei oleks piinlik nii endal, kui neil, kes seda vaatama peaksid juhtuma. 

Hetkel on mul lausa hea meel, et kunagi tehtud plaan paremal asuv valge sirel ning vasakul ees segasummapõõsas ja kaugemal asuvad teised sirelid alles on. Lõhislehine äädikapuu (tervitused Katale), peab endale uue koha leidma, sest see eelmise sügise uitmõte see vaade kinni panna, oli äärmiselt ennatlik.

 Igal juhul mõtlen nüüd, et kuna mul on see paaditaoline vaher, mis on peaaegu täispäikeses ja mul pole aias seni head kohta, kuhu panna kasvama kännasmustikad- jõhvikad ning ehk ka oma aia kõige esimene rodo, siis see oleks selle vana ja väärika puu uus elu selliselt, et ka aednik on õnnelik.

Künkapeenra arenguga olen ma seni väga rahul. See on see peenar, mille kujunemine on suures osas jäänud aega, mil olen õppimas oma uut eriala. Kas nüüd just see fakt, et koolis üht koma teist külge on jäänud või siis pigem see, et ehk ma mõtlen ja kaalutlen nüüd enam. Sobitan taimi sinna, kus ka neil võiks hea olla kasvada ning usaldan ennast ning oma aiataimi enam.

Nii ma siis otsisin eile taga oma nurmnelgi pilti ning avastasin, et olen KAKS aastat järjest künkapeenart täpselt samal päeval pildistanud. Täpselt 6. juunil. Areneb. :)

Siin on näha ka see, et tööpõld on lai. Künka parem osa on vaja siiski kaevata ning esimene osa on ka tehtud ning madalad iirised on seal paigas (tervitused Muhedikele). Kukerpuu taga paistva valge siniladva asemele otsin kuni paari meetri kõrguseks kasvavat püstise kasvukujuga tegelast, kes madalate iiristega on nõus sõbralikult elama. Sellest veidi vasakule sätin ilmselt kasvama ebajasmiini kollaselehise sordi (kes võtab omaks tema minule eelmisel aastal andmise ning täpsustab nime?)  Kuna iiriste alla jääv osa on üsna järsk, siis selle koha lõplik lahendus tuleb veel välja mõelda. Üks võimalus on see ala kividega/ puiduga (mõnele puule ehk anda uus elu) kindlustadaning sejärel taimestada tegelastega, kes end väga päikeselises (sisuliselt ei paista sellele peenraosale vaid õhtune päike) kohas hästi tunnevad. Teine võimalus on see ala laugemaks teha, mis omakorda annab taimestuse osas veidi suuremad võimalused. Künkapeenral on ka vasakule jääv osa, kuid see ootab veel oma aega. Üks osa on katetud-matetud, üks osa tuleb katta, et jätkata.

Ja nii siis ongi siin üks pilla-palla-pillerkaar ning aednik käib mornilt mööda aeda nõutu nägu ees. Naudiks ja plaaniks ilu, aga ei saa, sest aias käib see aednik näppupidi mullas rohimas. Selle taustal ning Muhediku pikal ja põhjalikult mitte-kaevamise-kasulikkuse kajastamisest tingituna, alustasin oma peenarde tuunimisega. Ikka nii, et pappi-paberit ning sobiv multš peale. Eile alustasin nn paraadpeenraga, mille lahendusega ma lõpuni rahul pole. Las ta olla praegust. Kuna meie ehitamised pole ka lõppenud veel, siis ehk ei olegi mõistlik lõplik lahendus täna rajada.

Alles algus, aga see ongi alati see kõige raskem- see alustamine. Täna aga aednik mõnuleb koos aiaga. Kolm üsnagi korralikku sahmakat vihma on vaid puhas rõõm. See viimase aja tuul on kõik väga kuivaks puhunud. 

Päeva lõpetamiseks säras taevas ka peaaegu täis vikerkaar. Samas on õhk juuni koht ikka üsnagi külm hetkel.