kiirelt kiiresti kiirest ajast

Pea käib ringi.
ja ring käib peas.
ja kõik on pea peal.
ja pea on otsas laiali.
aga tegelikult pole ju ka.

Kevad on ju nii kiirelt kulgenud. See kaua oodatud kevad. Kes küll seda arvata võis, et  tulijal nii kiire on ja mai alguses on suvesoojad ilmad- 9. ja 10. mail oli lausa 26 kraadised soojad, ka eelnev nädal oli väga-väga soe (päevasoe ikka üle 20 kraadi).

Viimased ööd aga suvesooja mai alguse tasakaalustamiseks on olnud väga jahedad. Täna hommikul oli meie mail maa valge.

Aiamaa on meil nüüd peaaegu valmis. Varane kartul sai maha  23. aprill, üks jupp porknaid samuti. Kaetud kattelooriga. Samal ajal läks maha veel hernes ja punapeet ja veel porgandit. Aprilli viimasel ja mai eimesel päeval said maha sibulad.  Nüüdseks on maas ka talvekartul, punane sibul, erinevad oaliigid. Kui nüüd vihma ka lõpuks tuleb, saavad maha ka jääsalati ettekasvatatud taimed. Basiiliku ja rukola peaks ehk pottides kasvama sättima või needki ikka virgesesse??
Esimesed peedid ja herned on juba ka üleval. Siinkohal teen maani kummaduse oma abikaasa ees. Tema on ikka väga suures osas selle tehtud töö eest vastutav. Minu kullapada! :)

Iluaias kasvab ka kõik mühinal. Eriti umbrohi. Ja ei ole erilist mahti sinna minna ka. Hetkel miski külmetuse-uss ka närimas (valutav kurk, mis õnneks reageerib kenasti taruvaigu-viinaga kuristamisele) ja enesetunne ei lase eriti aktiivselt liigutada. Sellest hoolimata istutasime täna täis suure kasvuhoone ja jääma kurke ootama :). Plaanime seekord kasvuhoone võimalikult suures osas katta- päris permakultuuriks ei julge seda nimetada. See mõiste tahaks minul enese jaoks veel vähe mõtestamist, aga enne seda peaks veel veidi lugema ja asja seedima.

Muruniiteid on nüüdseks siis tehtud kaks korda ja see kasvab ikka meeletu kiirusega. NO las kasvada, niide kulub ära :). Täna niitmise ajal (tunde traktori seljas) tegelesin ma unistamisega. Selle aasta teemaks kujunevad minul ilmselt suures osas põõsad. Mõnigi mõte on juba mõnda aega seedinud ja tundub et see kevad on mõte saanud küpseks ning peas on tekkinud pusle tükkidest terviklik pilt. Nüüd saab seda looma hakata. Annaks Jumal vaid tervist ja võimalusi. Ja unistada on ikka nii tore. Isegi kui kõike ei jõua (ja kõike ei jõua!!), siis vaimusilmas on kõik juba nii ilus mu aias :D

Kuigi ma eriti pildistada pole jõudnud ja need tänasedki pildid on mõneti juba aegunud, siis ajaloo huvides olgu mõni ikka siia ka sätitud. Selle aasta minu kevadisteks lemmikuteks on sibullilled, eriti aga tulbid. NImetud küll, aga see ei loe. Nii kurb, et mu allmaa elukad neid ka armastavad. Mitte vaadata, vaid süüa!! :(

Ja esimene iiriseõis on alati mu südamele suure pai tegija. Teaks vaid kes ta on?

 Ja minu nimetu pirnipuu (ilmselt Pepi) hakkas sel aastl õppima (peale seda, kui ma eelmisel kevadel teda veidi ligates lubasin talle mõttes, et kui õitsema ei hakka, siis võtan järgmine kevad (2016) maha). teag, kas suurest hirmust või milles?!

Ja kuigi ma väga paljudele tulemistele peale ei satu (sest tööinimesed käivad ju sel ajal, kui igasugused ninad ennast suvesoojas mullast välja topivad, tööl), siis selle iirise tulemine (või noh enam vähem) on väga vahva.

Nüüd aga ootame vihma. Maa hakkab kuivaks muutuma. Kui sajab, siis saab kasvuhoones terve hunniku pikeerimisi ära teha (ja kuna 150 kurgitaime said lavast minema, siis on ruumi ka) ja ilmselt ka teataval määral veel ka külve teha. Ja kui mina saan kasvuhoones mõnuleda näpud mullas, siis ühtalsi kuuleks ka aeda vihmamõnus...