Kuidas muud moodi seda nimetada? Kui õpetajal lõpuks jaanipäeva eel puhkus hakkab, on pea tulvil ideedest ja valminud on lõputud nimekirjad nendest asjadest, mis kõik vaja teha on - pikk to-do-list. Kui puhkus hakkab, siis ma teen seda ja seda ja seda ja toda ja kolmandat ja.... Ideid on palju, aga esmalt ootavad ees need tööd ja tegemised, mille edasi lükkamine ei ole võimalik: päästeaktsioon aia metsa või õigem oleks öelda umbrohtu kasvamise vältimiseks.
Läbi ponnistuste on saanud maha aiavili ja taimed jõudnud kasvhoonesse, kuid kõik muu on suuresti saatuse hooleks jäätud. No olgu, mitte päris, aga siiski. Kui mu abikaasa ei oleks jõudnud kevadel iluaias kerget iluravi teha, siis oleks mul kaks istutusala rohkem nagu umbrohuväli, kui dekoratiivtaimedele mõeldud kasvuala.
Kui nüüd tagasi tulla nende ideedeni, siis üks mõte, mis mul kevadel kindlalt peas oli ja mis ka ellu sai viidud, oli kuusehekipeenra korrastamine. Sisuliselt kogu taimmaterjal (välja arvatud puud ja põõsad loomulikult) sai välja kaevatud, suured taimepuhmad uuendatud, juurumbrohi välja juuritud (nii palju kui vähegi võimalik) ja siis taimed uuesti veidi ümbersätituna tagasi istutatud. Suuremad puhmad, mis lõhutud said, sai toodud kõrvalhoone vahelisele alale ja kuuseheki ette teistesse kohtadesse, et luua kordusi ning seeläbi ehk ka terviklikum istutusala. Kes minu juures on käinud, need teavad, et maja ees on mul üks istutusala ja kuuseheki ees teine. Nüüd on need kaks ala kokku kasvatatud ja moodustunud üks suur peenar.
Aga veelkord nendest ideedest ja sellest toredast nimekirjast... Kui see kauaoodatud puhkus lõpuks saabub, siis tegelikult on enne seda meie peres juba aastaid igal aastal koolilõpetaja(d). Nii ka sel aastal. Ja siis saabuvad jaanid ning ämma sünnipäev. Alles seejärel tekib esimene hingetõmbehetk ja keha saab kogeda puhkehetke. Ma ei tea kuidas teistel, aga minu keha võtab seda puhkuse algust täie tõsidusega. Ta saadab ajule signaali, et motivatsioon on maas, jaks on otsas ja ainus mõistlik tegevus esimese paari nädala jooksul on mittemidagitegemine (jah, ühe sõnaga). Ja nii ka sel aastal. Keha oli oma töö selleks õppeaastaks ära teinud, saatnud välja vastavad sõnumid ajule ning nii see puhkus mul igal aastal algabki....magades, lösutades teleri ees ja tehes sisuliselt ei-midagi. Aga siis saabub see kolmas nädal (mõnel aastal ka neljas), kus see sama keha on jõudnud end sedavõrd taastada, et tekib kiusatus hakata eelnimetatutud nimekirja lähemalt uurima ja sealt endale meelepärast tegevust leidma.
Niisiis, oleme jõudnud hullutavasse juulisse. Selle aasta juuli tõesti hullutab. Augusti alguses toimub meie õuel suguvõsakokkutulek ja nüüd on tõesti vaja need istutusalad mingisse normaalolekusse viia..... või õigemini need ebanormaalsesse olukorda viia ehk siis suuremast umbrohust oleks nüüd tõesti vaja vabaneda. No vast hakkame poolele teele jõudma, aga ma ju tean seda, et üks ring on enne seda suurt päeva veel ees.
Vähe sellest.... ma avastasin telefonist oma soovin-aeda taimede nimekirja ja sealt tuli mõte, et mõne neist võiks nüüd aeda ju ka tuua. Üks asi viis teiseni ja nii ma siis avastasin end Järvselja Taimla veebipoest. Teine asi viis kolmandani ja eile kell kaks päeval saatis aju välja signaali, et mul on neid taimi vaja täna 😁 Tehtud-mõeldud. Just nimelt nii pidi. Seda sel proosalisel põhjusel, et Järvseljal taimla aia taga selgus, et värvavad on kinni. No kuidas nii siis? Täna on ju laupäev!? Selgus, et kuigi minul on terve puhkus nagu lõputu laupäev, siis teistel inimestel on siiski normaalne nädal, mis algab esmaspäevaga ja lõppeb pühapäeval ning kestab kokku 7 päeva. Ja oli esmaspäev. Päriselt?!
Käisime Eesti jämedama männi juures ja kirjutasin seal ka Kaiele. Õnneks on meie Kaie imeline ning teatas, et on 10 minuti pärast kohal. Maailmas on ikka jätkuvalt headust ja vastutulelikkust ning Kaie on üks nendest inimestest, kes on üdini armas ja vastutulelik. Muidugi mu kaasavõetud nimekirjas olevale 5 taimekesele pressis end meie autosse veel 8 taime ning teeäärest ka rabeda remmelga ´Bullata´ kaks oksa, millest haljaspistikud said tehtud. Ja, et oleks üheselt mõistetav, siis jah, otseloomulikult oli mul neid kõiki taimi vaja 💪😍
Nüüd peab siis kolmas asi viima neljandani ja need toredad taimed peavad leidma endale mõnusa koha minu aiasoppides. Tegelikult on veel kümmekond taime, mis on pottides ja ootavad istutajat. Aga no Kesse teeb!? Eks sellel Kessel minu nägu on.
Üks toredus on mul veel rääkida. Nimelt mu vanem laps studeerib ülikoolis loodusaineid ning temas on tugev looduslapse pisik sees. Käib ja uudistab meie looduses kasvavaid taimi ja tundub, et teda huvitavad üha enam ka need taimed, mida ehk meie kodumaal looduslikult ei kasva, kuid mida saame oma aedadesse tuua. See on nii suur rõõm, kui aias vaatab taeva poole rohkem kui üks tagumik ning saab toimetada kambakesi - seltsis on segasem ning töö lippab kiiremini käes.
Kommentaarid
Postita kommentaar