kes ma siis õigupoolest olen ehk aiandusest on siin juttu vähe vol 2 ehk käsitöö vol1


Minu elu on praegu selline: olen kahe lapse ema, abikaasa, cum laude magistrant ja.... TÖÖTU! kuigi armastan pigem öelda, et olen kodune. Olen eluga seal maal, kus sain taaskord kirja tööandjalt, kellele ma ei sobinud või ütleme positiivse inimesena- valiti sinna keegi teine. Kuul jooksis kokku tol päeval ja masendus võttis maad. Täna on aga uued tuuled.

Minu haridus: MSc ehk siis oman tehnikateaduse magistrit, eriala jääb geomaatika valdkonda ehk siis tehniline maa-inimene :)
Töökogemusi on natuke: olen laste, kodu ja ülikooli kõrval töötanud noorsootöötajana, küsitlejana ühes firmas, lugesin rahvast ja nipet-näpet lühikesi tähtajalisi otsi veel+ praktikad.

Egas ma meelt heidagi, igal asjal on põhjus, ilmselt ongi pikaks veninud otsingud selleks, et leiaksin selle õige- selle mida ma siis tegelikult tahan. Aga mida siis ikkagi? Õppida veel, nagu plaan oli? Kas hobile keskenduda ja seda õppida? või doktorikraad? karjäär, aga kus? (meeldiks õpetada ja olla asjalik)  Mida ma siis tegelikult tahan- ma olen viimase paari päevaga jõdnud sinnani, et hakkan mõistma, miks on asjad nii nagu nad on. Minu aeg pole veel kätte jõudnud ja tõesti 40 aastat töölkäimist ootab veel ees (millegi pärast tundus see pensioniiga lähemal kui 40 aastat, et elu lendab minust mööda nii, et ma ei saa sellest ise arugi).
Tegelikult on kõik ju hästi- mul on katus peakohal, Abikaasal on töö, mul on suurepärased lapsed ja armastav abikaasa. Mul on minu taimed õues ja toas, minu käsitöö, minu kirjandus, mis aastaid on lugejat oodanud. Nüüd on selleks kõigeks aega, ma ei pea seda kuskilt võtma- aega siis. Elu on ju tegelikult lill!! (milline tore kujund, mis võtab aiandusblogis sootuks teise mõõtme, kuigi selles postituses on aeda vähe või üldse mitte)

Jah, ühes kohas on mul raud tules veel, kuigi ilmselt suures osas palgast kuluks sellele käimiseks, oleks see väljakutse, mille võtaksin vastu meeleldi. Ja ilmselt tuleb peagi päev, mis sarnaneb sellele eelmisele 0-päevale, ent püüan mitte nii sügavale auku vajuda. Mind ootab ees tore konverents, kus mu magistritöö saab kajastatud. Mind ootavad vardad, kes vajavad liigutajat. Ma olen ema ja abikaasa, koduperenaine ja mitte veel väga meeleheitel!

Aed on täis lehti, palju lehti. Edela ja läänetuuled toovad krundi lääneservas kasvavate vahtrate imelised punased- kollased kleidirükid otse esiaeda, kui seda maja ukse ees asuvat ala võiks nii nimetada. Abikaasal õnnestus läbi häda õu ära niita, kuigi muruplats päris ära ei kuivagi enam. Peale selle otsustasid mutid, et põhjatud kraatrid kaunistavad meie aeda. No tõesti! nagu miiniväli on maja ees, maakividest lauda juures. Mida paganat nad sealt leiavad? Ussikesi?!
Ilmselt küll ja kui nüüd meenutama hakata, siis on see loogiline ka. Memm, kes meie majas elas kunagi. Tema lasi metsast puud tuua õue ja need just sinna riita laduda. Ei mitte vaid endale, pigem ikka müügiks neile ärikatele. Peale siia kolimist  sai teisel aastal sealt pikki riidalatte välja kistud ja seda puidukräppi (no ei saa ilusamini öelda) minema veetud. Tänaseks on see kaunis must muld mille eest olen tänulik.

Aias jalutades leidsin, et mutid on ka uue istutusala omaks võtnud. Aedhortensia juures töötanud, ilmselt liila sibula nahka pannud, tulpide juures kohmitsenud. Panin nad küll pottidesse, aga.... no eks kevadel näha on.
     Roosid ilmselt peavad veel ootama. Mina neid ei ole mullanud, aga puutuhka saavad küll ja kuuseoksad, kui aeg õige. Ilmselt need mõned (7)  uued roosid saavad veidi ka mulda, ikkagi esimene õueaasta uues kohas.
Õisi veel on- sügisaster, kukkekannus, sügislill, daaliad, kukehari, mõned roosid, isegi leeklill veel pingutab. Seebilill mõnede õitega, üks päevaliila, kes ei peaks nüüd õitsema. Nurmenukud on massiliselt segaduses aastaajast.

Aga sellest 0-päevast ja sellele järgnenud päevadest oli abi käsitöörindel. Üks sall, mis ootas aega, sai lõpetatud ja kenasti vormitud.

PS! suur sügiskorrastus, mida teen esimest korda 9 aasta jooksul sellistes mastaapides, on jõudmas poole peale. Palju asju saab uue omaniku taaskasutuses. Mõned toalilled hakkavad uut kodu otsima, sest hing ei raatsi ühtegi minema visata.

PPS! te olete tõeliselt armsad inimesed!

Kommentaarid

  1. Peab nentima, et oled tegelikult õnnelik inimene, sest vaata kui palju Sul tegelikult on. Ametlik töökoht , küll tuleb kui on õige aeg. Elus juba on kord nii, et kõik on liikumises ja keegi pole sada protsenti rahul sellega, mis tal on. Mul on minu jaoks huvitav töö, mida olen juba 30 aastat teinud ja vaatamata kõigele olen vahel väga tüdinud ja tahaks olla kodus ja teha seda mida Sa iga päev kodus teed.
    Mu laps oli ka peale kooli lõpetamist väga õnnetu kui kohe tööd ei leidnud, aga pisut kannatust ja sealt see tuli! Mis tulema peab, tuleb niikuinii, varuda tuleb vaid pisut kannatust. Seni naudi seda, mis Sul hetkel kõik on, see nimekiri on ju päris pikk.

    VastaKustuta
  2. Ahhetasin kohe päris tükk aega vaadates Su fantastiliselt ilusat kätetööd. Sa võiksid käsitööringi käima lükata. Tead küll, säärased mõnusad kohvi ja koogiga tüdrukute õhtud paar korda kuus.

    Ja ära kunagi ütle ega isegi mõtle, et Sa oled töötu, ja veel nii koledalt suurte tähtedega. Olla täiskohaga ema, on maailma kõige raskem, kõige vastutusrikkam, kõige austusväärivam ja kõige ilusam töö üleüldse. Mitte kõigile pole sellist õnne ja võimalust antud. Naudi sellest iga hetke ja naeratust, kõiki koerustükke ja kordaminekuid,. Need ajad ei tule kunagi tagasi, Su lapsed lähevad kodunt rutem, kui Sa arvatagi oskad. Sellest kõigest saad Sa tegelikult aru alles aastate pärast.

    VastaKustuta
  3. Muhedik on kõik juba kirja pannud. Jääb üle toetada ja soovida rõõmsaid ja olulise leidmisi Sulle ja armsaid hetki oma pesas oma kallitega.

    VastaKustuta
  4. Jah, tõesti on Milda ja Muhedik kõige olulisema juba kirja pannud. Aga salli tahaks mina ka väga-väga kiita. Ise saan suure surmaga robustse pitssoki valmis, aga midagi nii õrna ja õhulist ja suuuuuurt....braavo!

    VastaKustuta
  5. oeh, te kulla-paid olete nii armsad.

    Vahel on nii raske näha seda, mis meil olemas on. Ikka näeme seda, mis puudu. Ka selle pärast on aegajalt oluline panna kirja see, mis teeb õnnelikuks, see nimekiri võib täitsa pikaks venida ja kui kõik silme ees must-valgel kirjas on, siis on õnne vahel lihtsam näha.

    Tegelikult saan ma aru, kui suureks väärtuseks mulle on lapsed. Kuigi ma olen alles noor ema (lapsed kohe 7 ja 8), näen, kuidas nad iseseisvuvad nii kiiresti. Just täna sõbrannega jututasime ja ahhetasime, kui kiiresti läheb aeg ja kui kiiresti kasvavad me lapsed ning peagi lendavad nad pesast oma teele. Hirmutav lausa!

    Ja kas ma tänasin teid juba!? aitäh nende kaunite sõnade eest!

    VastaKustuta
  6. Imeilus sall!
    Ma täitsa mõistan, mida Sa tunned. Praegusel ajal näevad paljud, et nende elukoht ja töökoht kuidagi ei klapi, kolitakse mujale. Kui ei kolita, leiutatakse mingi firma või proovitakse lihtsalt head nägu teha ja hakkama saada.
    Ole tugev ja ära heida meelt! Varem või hiljem mingi lahendus kuskilt ikka tuleb

    VastaKustuta
  7. Mutikraatrid on minul ka. Ilmselt meeldivad vihmaussidele need kohad, mis on niisked ja mutid kohe aidaa, nende kannul.
    Mul on huvitav sinu blogi ja tegemisi jälgida, sest teil tundub seal ka uus algus olevat. Pluss see, et mulle meeldivad lood, mis lõpevad sellega, et inimene saab teha seda, mida tahab, sest siis on tulemus kõige parem - ta on õnnelik :) ja see laieneb kohe tema ümbrusele ka. Nii et edu!

    VastaKustuta

Postita kommentaar