Täna toimus konverents Rohevik, mille selle aasta teemaks olu Targad energialahendused.
Võtsin minagi ennast kätte ja vedasin Tartusse kohale, kuigi hirm nahavahel oli sõites. Nimelt õnnestus mul eelmisel nädalal avariisse sattuda, mille tagajärjel sai õnnetuse põhjustaja kohapeal surma. Ei- ei, inimesed jäid ellu, kui kell 4 päeval teele hüpanud hunt paraku mitte.
Peale keskkonnainspektsioonile juhtunust teatamist ja neile selgitamist, et teen koeral ja hundil vahet jätkus minu teekond. Auto, mu vana armas sõber, sai kannatada ja ootab nüüd uut esistanget ja pahtlit kapotile. Lisaks värvimine. Seda ma siis kartsingi, et külgedelt veidi lahti olev stange jätab mu autoga hüvasti. Aga õnneks läks kõik hästi. Aga sellest ma ei tahtnud rääkida.
Konverents oli äärmiselt huvitav ja peagi on võimalik näha lektorite ettekandeid ka veebis. Räägiti rohelisest ehitusest, biogaasist ja selle kasutamisvõimalustest, elektriautodest jpm. Eriti meeldis mulle ettekanne sellest, kuidas prügist saab millegi alge. Uus asi! Energia!
me tarbime meeltult ja meie ökoloogiline jalajälg on suur, liiga suur! Me peaks mõtlema, kuidas säästa maailma, loodust. Aiapidajad, pean silmas selliseid hobiaednike ilmselt rohkem mõtlevad roheliselt. Seda nii mitmeski mõttes. Me toome aeda taimi- rohelisi, kirjusid, õitsevaid ja mitteõitsevaid. Toome lehelisi ja okkalisi. Okkalisi, mis on ka talvel rohelised. Seega me mõtleme selles mõttes roheliselt.
See, mille aiast saame on tihti roheline. Või brändisõnaga öko. Kes meist ikka soovib süüa sisse erinevate pestitsiitide jms pritsitud, kastetud või leotatud toitu?! Seda kõike saame väljamaa banaanist, vorstijupist ja erinevate E-de kujult igalt poolt mujaltki. Naljalt ikka mürki aeda ei too meist keegi. Ja kui toob, siis ilmselt polnud enam muud valikut. Paratamatus! Seega oleme toidulaua kujundamisel roheliselt meelestatud. Ja seda ka taimedega majandades. Nõgeseleotis väetiseks ja kahjuritõrjeks. Puutuhk hallituse vastu. Roheline seep... jne, jne. Taaskord roheline mõtteviis.
Usun, et pea igas aias on kompostikast, kraav, hunnik vms, kuhu korjame oma tarbimata jäänud toore toitaine, lehed puude alt, muruhake aiast, oksake siit ja sealt, sekka veidi ehk ka ajalehte. Komposteerime, et viia saadu, mis väärt on palju, taas aeda oma kullakestele. Taas roheline.
oh ei! ma ei propageeri kedagi ega midagi või kui, siis õige veidi. Ma olen ennast alati pidanud pigem keskkonnast hoolijaks, kellele meeldib, siis roheliseks. Kui tume või hele ma selle juures olen, see on ilmselt vaataja, kuulaja, lugeja enda hinnangutes kinni. Mõne jaoks tumedam, kui teise jaoks. Täna lihtsalt tekkisid sellised seosed kuuldu- nähtu vahel.
Lisaks sain ma täna kirja, mis polnud kuigi meeldiv. Koht kuhu ma sobiks hariduse ja paljude muude näitajate alusel ei valinud mind. Sel korral see nii morjendav polnudki. Natuke ikka, kuigi nahk on üsna paks selga saamas. Suursin juba huumoriga seda näha ja eks ma kingavabrikusse nööbilugejaks ikka saan :), kuigi sealt saadetav kiri ilmselt ütleks, et olen üleklassifitseeritud :D
Ma olen ülikoolist eemal olnud küll alles vähe, ent koolipingis istumine jääb juba seljataha ja siis täna ma mõtlesin: huvitav, kuidas ennevanasti (no nii veel mõend kuud tagasi) oli võimalik 90 minutit järjest istuda, kuulata ja omandada midagi uut ning ilmselt ka vajalikku ilma et istme maik suhu tuleks? Või siis keskendumise võime? 90 minutit järjest kuulata on vägitegu (millega ma pole hakkama saanud ja ilmselt ei saagi,) sest peale 18 minutit rutiinset kuulamist niikuinii hajub tähelepanu.
Peaks uuesti õppima õppima, istuma paigal 90 minutit järjest ning treenima keskendumisvõimet, kasvõi vanade aegade meenutamiseks, ent peamiselt ikka enda jaoks.
Elu on täis võimalusi! Kui üks uks sulgub, siis teine avaneb ja lootust kaotada ei tohi. Peaks ehk tõesti hakkama mõtlema võimalusele, et minu pisike hobi, aia- ja taimedearmastus võiks hakata mind ka toitma.
miks mitte, sest elu on täis valikuid ja võimalusi, tuleb vaid ise olla pealehakkaja ja julge. Hetkel aga mina endas seda julgust ei leia. Kardan ebaõnnestumist, sest mul puudub kogemus. Kui keegi viitsib/tahab, siis ehk jagab meiega oma ettevõtte alguse lugu. Ehk on see just see tõuge, mida mina, aga miks mitte ka keegi kolmas otsib ja ootab!
Ja muide, peale selle nädala sisse jäänud esimest külma, esimesi helbeid taevaväravast, on meil maha sadanud selle hooaja esimene lumi. Maa on valge ja õhus on kerged miinuskraadid.
Võtsin minagi ennast kätte ja vedasin Tartusse kohale, kuigi hirm nahavahel oli sõites. Nimelt õnnestus mul eelmisel nädalal avariisse sattuda, mille tagajärjel sai õnnetuse põhjustaja kohapeal surma. Ei- ei, inimesed jäid ellu, kui kell 4 päeval teele hüpanud hunt paraku mitte.
Peale keskkonnainspektsioonile juhtunust teatamist ja neile selgitamist, et teen koeral ja hundil vahet jätkus minu teekond. Auto, mu vana armas sõber, sai kannatada ja ootab nüüd uut esistanget ja pahtlit kapotile. Lisaks värvimine. Seda ma siis kartsingi, et külgedelt veidi lahti olev stange jätab mu autoga hüvasti. Aga õnneks läks kõik hästi. Aga sellest ma ei tahtnud rääkida.
Konverents oli äärmiselt huvitav ja peagi on võimalik näha lektorite ettekandeid ka veebis. Räägiti rohelisest ehitusest, biogaasist ja selle kasutamisvõimalustest, elektriautodest jpm. Eriti meeldis mulle ettekanne sellest, kuidas prügist saab millegi alge. Uus asi! Energia!
me tarbime meeltult ja meie ökoloogiline jalajälg on suur, liiga suur! Me peaks mõtlema, kuidas säästa maailma, loodust. Aiapidajad, pean silmas selliseid hobiaednike ilmselt rohkem mõtlevad roheliselt. Seda nii mitmeski mõttes. Me toome aeda taimi- rohelisi, kirjusid, õitsevaid ja mitteõitsevaid. Toome lehelisi ja okkalisi. Okkalisi, mis on ka talvel rohelised. Seega me mõtleme selles mõttes roheliselt.
See, mille aiast saame on tihti roheline. Või brändisõnaga öko. Kes meist ikka soovib süüa sisse erinevate pestitsiitide jms pritsitud, kastetud või leotatud toitu?! Seda kõike saame väljamaa banaanist, vorstijupist ja erinevate E-de kujult igalt poolt mujaltki. Naljalt ikka mürki aeda ei too meist keegi. Ja kui toob, siis ilmselt polnud enam muud valikut. Paratamatus! Seega oleme toidulaua kujundamisel roheliselt meelestatud. Ja seda ka taimedega majandades. Nõgeseleotis väetiseks ja kahjuritõrjeks. Puutuhk hallituse vastu. Roheline seep... jne, jne. Taaskord roheline mõtteviis.
Usun, et pea igas aias on kompostikast, kraav, hunnik vms, kuhu korjame oma tarbimata jäänud toore toitaine, lehed puude alt, muruhake aiast, oksake siit ja sealt, sekka veidi ehk ka ajalehte. Komposteerime, et viia saadu, mis väärt on palju, taas aeda oma kullakestele. Taas roheline.
oh ei! ma ei propageeri kedagi ega midagi või kui, siis õige veidi. Ma olen ennast alati pidanud pigem keskkonnast hoolijaks, kellele meeldib, siis roheliseks. Kui tume või hele ma selle juures olen, see on ilmselt vaataja, kuulaja, lugeja enda hinnangutes kinni. Mõne jaoks tumedam, kui teise jaoks. Täna lihtsalt tekkisid sellised seosed kuuldu- nähtu vahel.
Lisaks sain ma täna kirja, mis polnud kuigi meeldiv. Koht kuhu ma sobiks hariduse ja paljude muude näitajate alusel ei valinud mind. Sel korral see nii morjendav polnudki. Natuke ikka, kuigi nahk on üsna paks selga saamas. Suursin juba huumoriga seda näha ja eks ma kingavabrikusse nööbilugejaks ikka saan :), kuigi sealt saadetav kiri ilmselt ütleks, et olen üleklassifitseeritud :D
Ma olen ülikoolist eemal olnud küll alles vähe, ent koolipingis istumine jääb juba seljataha ja siis täna ma mõtlesin: huvitav, kuidas ennevanasti (no nii veel mõend kuud tagasi) oli võimalik 90 minutit järjest istuda, kuulata ja omandada midagi uut ning ilmselt ka vajalikku ilma et istme maik suhu tuleks? Või siis keskendumise võime? 90 minutit järjest kuulata on vägitegu (millega ma pole hakkama saanud ja ilmselt ei saagi,) sest peale 18 minutit rutiinset kuulamist niikuinii hajub tähelepanu.
Peaks uuesti õppima õppima, istuma paigal 90 minutit järjest ning treenima keskendumisvõimet, kasvõi vanade aegade meenutamiseks, ent peamiselt ikka enda jaoks.
Elu on täis võimalusi! Kui üks uks sulgub, siis teine avaneb ja lootust kaotada ei tohi. Peaks ehk tõesti hakkama mõtlema võimalusele, et minu pisike hobi, aia- ja taimedearmastus võiks hakata mind ka toitma.
miks mitte, sest elu on täis valikuid ja võimalusi, tuleb vaid ise olla pealehakkaja ja julge. Hetkel aga mina endas seda julgust ei leia. Kardan ebaõnnestumist, sest mul puudub kogemus. Kui keegi viitsib/tahab, siis ehk jagab meiega oma ettevõtte alguse lugu. Ehk on see just see tõuge, mida mina, aga miks mitte ka keegi kolmas otsib ja ootab!
Ja muide, peale selle nädala sisse jäänud esimest külma, esimesi helbeid taevaväravast, on meil maha sadanud selle hooaja esimene lumi. Maa on valge ja õhus on kerged miinuskraadid.
 |
| Valasin ühe jääküünla taas |
Küünal on suurepärane ja mõtlemine samuti :) Ja karta pole midagi vaja. Kui ei proovi, ei saagi teada, mis Sus peidus on.
VastaKustuta