Eile ärgates oli rõõm suur, kui päike sillerdas taevas. Olid ju eelnevad päevad olnud soojalt sombused, udu sai lausa noaga lõigata.
Kohvi joodud, pistsin varbad plätusse ja seadsiN sammud õue. Ninaots sai tunda jahedust. Kiire tiir pesunööri juurde ja sealt tagasi. Varbal hakkas külm, kõigil kümnetl tegelikult, tuul värvis ninaotsa ja põsesarna punega kokku. Päike küll püüdis soojendada, ent tema võim raugeb päev päevalt üha enam. Ikka samm sammult läheb päev lühemaks ja öö pikemaks ning surub sellega meid tubaste tegemiste juurde. Eks perele vaja taas sokke kuduma hakata tõesti, aga seni pole vaim veel peale tulnud. Ent varbakülm eilsest on veel meeles ja ilmselt motiveerib peagi kuduma.
Vahepealsel ajal on saanud aias veidi ka tehtud. Ikka koristamine (mis on suvetormi-kahjude põletamine, ja Abikaasal kahjude likvideerimine saega tööd tehes) ja sügisene ettevalmistustöö taimede juures. Ilmselt viimase trimmerdamise tegin ära laupäeval enne koolikokutulekule minemist. Üks koht tahaks tegelikult veel saada niitmist. Oh näis. Leheriisumisega ma üldiselt enne ei tegele, kui sisuliselt puud raagus on. No laiskus ilmselgels ei lase sama kohta kordi ja kordi kraapida. Ent selleni (raagus puudeni) pole enam kaua. Viimane sisuliselt roheline vaher läks kollaseks päevadega ja tema puistab hoolega nüüd oma lehti. Teised nii visad pole ning nemad on talveks valmis. Aias teen kindlasti ära veel uute rooside muldamise. Tegelikult pole otsustanud, kas muldangi üldse või piirdun kuuseokstega.
Ühe uustulnuka leidsin ka oma aiast. Ühe kibuvitsa-peenikeste lehtedega ja hetkel on need tumepunaseks vävunud. Kevadel kolib ta sealt müürivahelt kitsikusest natuke mõnusama koha peale.
Eilne päev oli päikseline ent sügiseselt karge. Õhus oli tunda öökülma. Õhtul kella 11 paiku pistsin nina koduuksevahelt välja. Auto oli jääs, taskulambi valgus kiirgas jääkristallidelt tagasi. Kraadiklaas näitas -1,5C. Meie mail esimene öökülm. See eelmine oli selline hommikukülm, mis aias kuidagi ei kajastanud. Täna aga oli veel peenras peesitanud daalia lehed võetud. Esimene tõeline. Hommikul päikesetõusu paiku oli õhus -3,5C.
Sügis tervitas omamoodi meie pesamuna tema tänasel 7ndal sünnipäeval.
Kohvi joodud, pistsin varbad plätusse ja seadsiN sammud õue. Ninaots sai tunda jahedust. Kiire tiir pesunööri juurde ja sealt tagasi. Varbal hakkas külm, kõigil kümnetl tegelikult, tuul värvis ninaotsa ja põsesarna punega kokku. Päike küll püüdis soojendada, ent tema võim raugeb päev päevalt üha enam. Ikka samm sammult läheb päev lühemaks ja öö pikemaks ning surub sellega meid tubaste tegemiste juurde. Eks perele vaja taas sokke kuduma hakata tõesti, aga seni pole vaim veel peale tulnud. Ent varbakülm eilsest on veel meeles ja ilmselt motiveerib peagi kuduma.
Vahepealsel ajal on saanud aias veidi ka tehtud. Ikka koristamine (mis on suvetormi-kahjude põletamine, ja Abikaasal kahjude likvideerimine saega tööd tehes) ja sügisene ettevalmistustöö taimede juures. Ilmselt viimase trimmerdamise tegin ära laupäeval enne koolikokutulekule minemist. Üks koht tahaks tegelikult veel saada niitmist. Oh näis. Leheriisumisega ma üldiselt enne ei tegele, kui sisuliselt puud raagus on. No laiskus ilmselgels ei lase sama kohta kordi ja kordi kraapida. Ent selleni (raagus puudeni) pole enam kaua. Viimane sisuliselt roheline vaher läks kollaseks päevadega ja tema puistab hoolega nüüd oma lehti. Teised nii visad pole ning nemad on talveks valmis. Aias teen kindlasti ära veel uute rooside muldamise. Tegelikult pole otsustanud, kas muldangi üldse või piirdun kuuseokstega.
Ühe uustulnuka leidsin ka oma aiast. Ühe kibuvitsa-peenikeste lehtedega ja hetkel on need tumepunaseks vävunud. Kevadel kolib ta sealt müürivahelt kitsikusest natuke mõnusama koha peale.
Eilne päev oli päikseline ent sügiseselt karge. Õhus oli tunda öökülma. Õhtul kella 11 paiku pistsin nina koduuksevahelt välja. Auto oli jääs, taskulambi valgus kiirgas jääkristallidelt tagasi. Kraadiklaas näitas -1,5C. Meie mail esimene öökülm. See eelmine oli selline hommikukülm, mis aias kuidagi ei kajastanud. Täna aga oli veel peenras peesitanud daalia lehed võetud. Esimene tõeline. Hommikul päikesetõusu paiku oli õhus -3,5C.
Sügis tervitas omamoodi meie pesamuna tema tänasel 7ndal sünnipäeval.
Palju õnne! Emale loomulikult ka!
VastaKustutaKui lehekiht pole väga paks ja ei ole lausa õuemurul, vaid eemal puude all, ei riisu ma seda sügisel kunagi. Kevadel sõidab kaasa murutraktoriga need kohad üle ja purustatud lehtedest saab puudele parim väetis.
Aitäh!
KustutaMeil on aias, eriti just lääne küljel palju vahtraid, kel uhked ja paksud rüüd on suures osas maas. Ja neid ei saa nii jätta, paraku.
Üldiselt ei ole meie ka sügisesed riisujad. Eesaeda, kui siis. Abikaasaga sai kunagi katsetatud kevadist koristust- lehekõdu jäi puudele veõtiseks. Vaid kerge lahtine kiht laia rehaga kokku ja komposti. Taimedele see ka meeldib. Kui igavaks ei lähe, siis ilmselt sel aastal talitame samuti, nagu ikka. Vaid eesaias laiutavad vahtraalused püüan enam-vähem korda saada. Mine tea, kunas lumi seda peitma tuleb ju :)
Sünnipäevatervitused pisut hilinenult, aga siiski:)
VastaKustuta