Täna hommikul ärkasin üsna hilja ja täitsa ise, ilma argipäevahommikuse äratuskellata. Ärkasin selle peale, et päike kõditas mu varvast. Öösel koju jõudnuna ei vaevunud kardinaid ette tõmbama, sest no olgem ausad, palju meile seda armastatud päikest sel aastal ikka jagatud- küllap ei paista tänagi, olid mu õised mõtted.
Ma keerasin selja, surusin silmad tugevalt kinni, võtsin abikaasa kaissu ja püüdsin veel unenägude maal viibida. Ent päike ei jätnud, ta võttis ja kiusas mind edasi, ise vallatult kilgates. Mis mul muud üle jäi, kui silmad avada ja suur üllatus oli vaadata nii sinist taevast, sinine nagu... nagu liiga vähestel päevadel sel suvel. No päris ausalt rääkides, siis õeraas aitas oma helistamisega päikesele kaasa :)
Eile sai käidud Stroomi rannas, seal toimus heategevuslik laat, mille tulu läheb 179 lapse kaunite jõulude heaks. Meie olime sel korral müüjad, sest kartulit ja sibulat on oma tarbeks liiga palju. Saati polnud sel aastal veel pealinna kaema jõutud ja heategu lastele, kes ehk muidu jääksid jõulu imelisest imede ajast ilma, on puhas rõõm.
Sissejuhatusega jõuan kokkuvõtete tegemiseni. Seekord räägin tarbeaiast enim, sest iluaiaga pole veel lõpetatud (no tegelikult pole tarbeaiaga ka veel päris). Kartuliga oleme rohkem kui rahul, kuigi lehemädanik, lahke nagu ta on, koristas kartulilehed juba august keskel. Meie aga kasvatame peamiselt üsna hilist ja üsnagi vana sorti- Fanfara (kirjapilt võib mõneti teine olla). Kui võtmine toimus, siis vaatasime, et pesas on kartulipere väike ja ülekaalu üle pereliikmed just kurta ei saa. Sorteerimise käigus selgus, et pole seda tegelast sugugi nii vähe. Saab enesele ja kallid iga-aastased kliendid ei jää samuti ilma. Kuidagi on nii läinud, et sõpruskonnas maal elavaid on vähe või kui on maakad, siis kartulikasvatamisega nad ei tegele, meil vaba ruumi on ja aasta aastalt on kuidagi see maaharimine suurenenud. Egas enam kuhugi suureneda polegi, kui kartulit just iluaeda kaunistama ei säti.
Sibul on meil aga tugevas ülekaalus. Kosus ta taevasest veest ja musta mullaga maast. Nad on võimsad. Liigagi võimasad. Suur osa sinna 400 grammi kanti. Kui eelmisel aastal panime maha 10 kg ja no umbes nii palju sai üles ka, siis sel aastal otsustasime, et paneme 20 kg seemet maha. Kui kasvabki rohkem, siis küllap leiame neilegi omaniku. Seeme ise oli imepisike, selline päidlaküüne suurune oli suur, uurem osa lausa väikese sõrme otsa suurune. (seeme kusjuures üsnagi tuntud firmalt talvel tellitud).
Juba keset suve oli põld kurjakuulutav. Augustis ei tahtnud sibul veel sugugi vart langetada. ikka veel oli vaja kasvada ja veel ja.... Nii ma siis lõikusin sibulat 4 päeva kaheksast viimani, kui abikaasa riigitööd tegi ja leiva lauale tõi.. Tulemuseks ligi 1500 kg sibulat. Seega mina tõin ka lauale, leivakõrvase- SIBULA. See seletabki seda, et saan laadamõnudest osa müüjana sel aastal.
Kõrvitsasaagiga saab samuti rahul olla. 7 taime küljest saak meie perele terveks aastaks. Veel eelmise aasta kaks kõrvitsat ootamas tegijat. Suurim tegelane kaalub umbes 10-12 kg.
Magusaid kõrvitsaid ehk arbuuse sel aastal me ei saanudki. Senine rekord aastast 2011, mil saime tosinkond arbuusi, neist suurim 6,5 kg.
Ülimalt rahul võib olla viinamarja saagiga. Muidu kasvas ta meil õues, kuid paraku päikselisest ja tuulevarjulisest kohast talle ei piisanud. Ilmselt talle tema vana kodu ei meeldinud. Nii ta kolis 2010 sügisel kasvuhoonesse. Juba eelmisel aastal kiitis ta meid- suutsime talle selle tema kodu leida. Sellel aastal oli saak suurepärane.
Kaunvilju oli hästi, kuid paraku leidsid 4 jalgsed ja pika sabaga muidusööjad, kutsumata külalised ka veel lisaks, need üles ja tegid puhta töö- vedasid laiali umbes 5 kg ube. Nüüd nad siis kasvavad siin ja seal õues. Sellised põnevad ubade read on muru keskel- saunast lauda suunas ja saunast kasvuhoone suunas. Nüüd nad juba õitsevad :)
Kasvumaja elanikega olen rahul, esimese tomati sain juba juunis, täpsemalt 29 juuni sõime selle aasta esimese tomati. Kurke oli mõnevõrra vähem, kui eelmisel aastal, kuid taimi oli ka 10 võrra vähem. Kurke sai sisse tehtud ikka palju- 110 purki (suuruses pool kuni kolmveerand liitrit) ja paar suuremat purki ka. Peaks uue aasta kurgisaagini välja vedama oma marineeritutega.
Küüslauguga olen rahul. Täna sai kõige kiuste taliküüslauk maha. Kui nüüd peedid ja porknad, tomatid ja viimased kurgid kilemajast saavad ka koristatud, viinamari tagasi lõigatud, siis tarbeaia poolest võib tali tulla!
Peale tänast letšotegu on mul veel 5 purki ja siis ma enam midagi sisse teha ei saa, kui siis vaid kolme liitristesse :)
Panen sinna ehk maasikad, sest aiamaal on palju õitsejaid ja viljujaid. Üle ühe maasikapõõsa õitses või kasvatas juba vilja. Märkasin ka häbelikke päikese käes punastavaid- ei tea kas nad ka päris valmis saavad. Ilmselt mitte, lubas nädalavehtuse lähenedes öist külma.
Maasikaid kasvatame me hobi korras endale ja lisaraha teenimise eesmärgil. Maas meid rõõmustamas on umbes 3000 taime. Saagiga saab ülimalt rahul olla, lausa nii rahul, et võib öelda, et sellist maasika-aastat pole meil 7 kasvataja-aasta jooksul kordagi olnud, seda enam, et 1200 taime on juba 5-aastased vanurid, 1800 3-aastased keskealised. Ka linnud ei teinud erilist kahju. Abikaasa aitas kaasa sellele muidugi veidi ka. Ürgsed kombed- isane käis jahil kui ürgnaine korilusega tegeles või koobast koristas :).
Kuid ilma temata ei jaksaks ma paljut. Selle aasta juuli kolm esimest nädalat nägime teineteist sisuliselt vaid 8 tundi päevas ja see ka öisel ajal, sest kui tema tegeles maasikakorjamisega, siis mina olin kaubaga turus või vastupidi. Tahame ju oma perega hakkama saada. Sel aastal olid meil ka abilised, kes ootasid tasuks vaid kaunist jumet, mida maasikate korjamine annab. Siinkohal ei ole ma kitsi kiitmast abikaasa õdesid ja vanemaid, ja enda vanemaid, kes tänavu aitasid meid ning nende tasu ootab neid kevadel. Siis kui nad seda enam oodata ei oska.
Vaid korra võtsime appi palgalised, sest kahekesi (tütred natuke ka) oleks mõnesaja kilo maasika korjamine ikka üsnagi ränk olnud- võimatu ehk mitte, kuid seejärel kaupa turustama minna poleks me ilmselt suutelised ning maasikate unes nägemine kindlustatud. Ja eks me nägime neid niikuinii päeval ilmsi, öösel unes. See on see isetegemine. Noorte iseseisvuse püüetest on saanud noorema keskea täielik iseseisvumine.
Tänane oktoobriilm aga näitas oma sügisest palet. Kuigi hommik algas imelise ilmaga ja väljas oli mõnus- isegi soe võiks öelda, näitas pealelõuna, et tali pole enam mägede taga. Läänest kerkis taevasse üles potisinine iludus, mis lähenedes varjas päikese soojad kiired ja kilkava pale ning muutus ähvardavalt halliks. Kurjakuulutav!! Kiirelt said päikesekätte kuivama jäetud kõrvitsapurakad tuppa taritud. Korra vakatas tuul- aukartusest ehk või sõlmisid nad tulijaga liitu. Ilmselt see teine, sest mühieva tuule saatel avas taevas oma väravad ja lasi alla tulla herneterast veidi suuremad raheterad. Mustav maa, mu lillepeenras sai valge rüü. Kuigi tulijal polnud kaua mahti meile seltsi pakkuda, vaid minuteid 10, ei jõudnud päike seda uut maapinda katvat rüüd sulatada ka õhtuks. Õhk läks märgatavalt jahedamaks. Pesu nööril üle jäätatud-loputatud. On tõesti oktoober! Tõeline sügise.
Ma keerasin selja, surusin silmad tugevalt kinni, võtsin abikaasa kaissu ja püüdsin veel unenägude maal viibida. Ent päike ei jätnud, ta võttis ja kiusas mind edasi, ise vallatult kilgates. Mis mul muud üle jäi, kui silmad avada ja suur üllatus oli vaadata nii sinist taevast, sinine nagu... nagu liiga vähestel päevadel sel suvel. No päris ausalt rääkides, siis õeraas aitas oma helistamisega päikesele kaasa :)
Eile sai käidud Stroomi rannas, seal toimus heategevuslik laat, mille tulu läheb 179 lapse kaunite jõulude heaks. Meie olime sel korral müüjad, sest kartulit ja sibulat on oma tarbeks liiga palju. Saati polnud sel aastal veel pealinna kaema jõutud ja heategu lastele, kes ehk muidu jääksid jõulu imelisest imede ajast ilma, on puhas rõõm.
Sissejuhatusega jõuan kokkuvõtete tegemiseni. Seekord räägin tarbeaiast enim, sest iluaiaga pole veel lõpetatud (no tegelikult pole tarbeaiaga ka veel päris). Kartuliga oleme rohkem kui rahul, kuigi lehemädanik, lahke nagu ta on, koristas kartulilehed juba august keskel. Meie aga kasvatame peamiselt üsna hilist ja üsnagi vana sorti- Fanfara (kirjapilt võib mõneti teine olla). Kui võtmine toimus, siis vaatasime, et pesas on kartulipere väike ja ülekaalu üle pereliikmed just kurta ei saa. Sorteerimise käigus selgus, et pole seda tegelast sugugi nii vähe. Saab enesele ja kallid iga-aastased kliendid ei jää samuti ilma. Kuidagi on nii läinud, et sõpruskonnas maal elavaid on vähe või kui on maakad, siis kartulikasvatamisega nad ei tegele, meil vaba ruumi on ja aasta aastalt on kuidagi see maaharimine suurenenud. Egas enam kuhugi suureneda polegi, kui kartulit just iluaeda kaunistama ei säti.
Sibul on meil aga tugevas ülekaalus. Kosus ta taevasest veest ja musta mullaga maast. Nad on võimsad. Liigagi võimasad. Suur osa sinna 400 grammi kanti. Kui eelmisel aastal panime maha 10 kg ja no umbes nii palju sai üles ka, siis sel aastal otsustasime, et paneme 20 kg seemet maha. Kui kasvabki rohkem, siis küllap leiame neilegi omaniku. Seeme ise oli imepisike, selline päidlaküüne suurune oli suur, uurem osa lausa väikese sõrme otsa suurune. (seeme kusjuures üsnagi tuntud firmalt talvel tellitud).
Juba keset suve oli põld kurjakuulutav. Augustis ei tahtnud sibul veel sugugi vart langetada. ikka veel oli vaja kasvada ja veel ja.... Nii ma siis lõikusin sibulat 4 päeva kaheksast viimani, kui abikaasa riigitööd tegi ja leiva lauale tõi.. Tulemuseks ligi 1500 kg sibulat. Seega mina tõin ka lauale, leivakõrvase- SIBULA. See seletabki seda, et saan laadamõnudest osa müüjana sel aastal.
 |
| Pildil sibul kaaluga 493 grammi |
Kõrvitsasaagiga saab samuti rahul olla. 7 taime küljest saak meie perele terveks aastaks. Veel eelmise aasta kaks kõrvitsat ootamas tegijat. Suurim tegelane kaalub umbes 10-12 kg.
Magusaid kõrvitsaid ehk arbuuse sel aastal me ei saanudki. Senine rekord aastast 2011, mil saime tosinkond arbuusi, neist suurim 6,5 kg.
Ülimalt rahul võib olla viinamarja saagiga. Muidu kasvas ta meil õues, kuid paraku päikselisest ja tuulevarjulisest kohast talle ei piisanud. Ilmselt talle tema vana kodu ei meeldinud. Nii ta kolis 2010 sügisel kasvuhoonesse. Juba eelmisel aastal kiitis ta meid- suutsime talle selle tema kodu leida. Sellel aastal oli saak suurepärane.
 |
| Pildi kvaliteet pole kiita, kuid pildil umbes 1/3 saagist (üks taim) |
Kasvumaja elanikega olen rahul, esimese tomati sain juba juunis, täpsemalt 29 juuni sõime selle aasta esimese tomati. Kurke oli mõnevõrra vähem, kui eelmisel aastal, kuid taimi oli ka 10 võrra vähem. Kurke sai sisse tehtud ikka palju- 110 purki (suuruses pool kuni kolmveerand liitrit) ja paar suuremat purki ka. Peaks uue aasta kurgisaagini välja vedama oma marineeritutega.
Küüslauguga olen rahul. Täna sai kõige kiuste taliküüslauk maha. Kui nüüd peedid ja porknad, tomatid ja viimased kurgid kilemajast saavad ka koristatud, viinamari tagasi lõigatud, siis tarbeaia poolest võib tali tulla!
Peale tänast letšotegu on mul veel 5 purki ja siis ma enam midagi sisse teha ei saa, kui siis vaid kolme liitristesse :)
Panen sinna ehk maasikad, sest aiamaal on palju õitsejaid ja viljujaid. Üle ühe maasikapõõsa õitses või kasvatas juba vilja. Märkasin ka häbelikke päikese käes punastavaid- ei tea kas nad ka päris valmis saavad. Ilmselt mitte, lubas nädalavehtuse lähenedes öist külma.
 |
| Maasikas 7. oktoober 2012 |
Kuid ilma temata ei jaksaks ma paljut. Selle aasta juuli kolm esimest nädalat nägime teineteist sisuliselt vaid 8 tundi päevas ja see ka öisel ajal, sest kui tema tegeles maasikakorjamisega, siis mina olin kaubaga turus või vastupidi. Tahame ju oma perega hakkama saada. Sel aastal olid meil ka abilised, kes ootasid tasuks vaid kaunist jumet, mida maasikate korjamine annab. Siinkohal ei ole ma kitsi kiitmast abikaasa õdesid ja vanemaid, ja enda vanemaid, kes tänavu aitasid meid ning nende tasu ootab neid kevadel. Siis kui nad seda enam oodata ei oska.
Vaid korra võtsime appi palgalised, sest kahekesi (tütred natuke ka) oleks mõnesaja kilo maasika korjamine ikka üsnagi ränk olnud- võimatu ehk mitte, kuid seejärel kaupa turustama minna poleks me ilmselt suutelised ning maasikate unes nägemine kindlustatud. Ja eks me nägime neid niikuinii päeval ilmsi, öösel unes. See on see isetegemine. Noorte iseseisvuse püüetest on saanud noorema keskea täielik iseseisvumine.
Tänane oktoobriilm aga näitas oma sügisest palet. Kuigi hommik algas imelise ilmaga ja väljas oli mõnus- isegi soe võiks öelda, näitas pealelõuna, et tali pole enam mägede taga. Läänest kerkis taevasse üles potisinine iludus, mis lähenedes varjas päikese soojad kiired ja kilkava pale ning muutus ähvardavalt halliks. Kurjakuulutav!! Kiirelt said päikesekätte kuivama jäetud kõrvitsapurakad tuppa taritud. Korra vakatas tuul- aukartusest ehk või sõlmisid nad tulijaga liitu. Ilmselt see teine, sest mühieva tuule saatel avas taevas oma väravad ja lasi alla tulla herneterast veidi suuremad raheterad. Mustav maa, mu lillepeenras sai valge rüü. Kuigi tulijal polnud kaua mahti meile seltsi pakkuda, vaid minuteid 10, ei jõudnud päike seda uut maapinda katvat rüüd sulatada ka õhtuks. Õhk läks märgatavalt jahedamaks. Pesu nööril üle jäätatud-loputatud. On tõesti oktoober! Tõeline sügise.
Jessas, et Sa nii suure põllumajanduse juurest veel iluaeda ka jõuad, kuigi jah...midagi hakkab ka enda minevikust meenuma. Algul oli küll harjumatu, kui lapsed järjest kodunt läksid ja kõike oli vaja koomale tõmmata, aga nüüd olen oma pisikeste peenrakestega ülimalt rahul. Saagid olid ka siin korralikud, häda on vaid sibulaga. Tema siin ei kasva ja ma enam ei üritagi. Aga Sina ja Sinu pere, te olete ikka hiiglatublid!
VastaKustutaOh Sa püha müristus, kui suur majapidamine! Megatublid olete!
VastaKustutaAga Muhedik on ka suur naljatilk rääkides oma "pisikestest peenrakestest".
Võiks veelgi tublimad olla, aga laiskus takistab. Tahame ju nautida saagi kasvamist, kuulatada loodust, seda, mis oleme jõudnud luua ja unistada sellest, mida luua võiks.
VastaKustutaJa seda "pisipeenarde" juttu on minulgi raske uskuda. :)
Väga tubli! Tore lugeda kui inimesed ikka näpud mullas enda tarbeks head ja paremat kasvatavad. Mis veel parem saaks olla kui oma kasvatatud. Minul nii palju maas pole, aga oma "maitsmised" ikka saan.
VastaKustutaJajah, päris naljata. Mu põllumajandus mahub ühte pisikesse kõrgpeenrasse 10 x 0.9m, maasikad kahte, kasvukas 12m2, kurgid 3 tünnis ja varane kartul 5 potis:) Marjapõõsaid ja viljapuid on küll liiga palju, aga õnneks saab saagi ära jagada. Saaki, supirohelist jm korjan terve suve ja saan ka hoidistada.
VastaKustutaIluaiandus ei ole pisipeenardes, need istutusalad on tõesti suured, vaja oleks koomale tõmmata, aga seda ei saa kohe mitte:D
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaNo sedagi on rohkem, kui mõnel, kes ennast talunikuks peab!!
VastaKustutaKasvatamise rõõm ongi ju ülim. See kuidas imetillukesest seemnest saab taim, toit lauale! Ma tean, mida oma taimedele annan ja mida hiljem sisse sööme. See, et meie mastaabid on suuremad kui endale tarvis, on tingitud ühest küljest sellest, et mina olen kõrgharitud töötu ja piskut teenistust on ühele palgale ja 4-liikmelisele perele tarvis. Teisest küljest on selle taga ka abikaasa- nende pere on aastakümneid põllumajandusega tegelenud, terve tema teadliku elu ning ilmselt on harjumuse jõud nõnda suur.
Nii on ilmselt ka iluaiaga- harjumuse jõud, meie sees kasvav austus ja armastus oma kätetöö vastu, taimede vastu. Ilmselt teatav hasart ja kindlasti unistused. See on imeline hobi, mis pakkub silmailu endale ja teistele, annab südamerahu.
Põllumajandus on alati tööka ära toitnud. Miljonäriks ei saa, aga puhas toit on enamatki väärt. Eks meilgi olid kunagi põllud ja mitte pisikesed. Ametid olid auväärsed, aga palgad sellised, et 3 lapsega oli ilma lisata raske. Ma arvan, et meist nii mõnedki on pidanud ränka vaeva nägema, et saada endale see, mis praegu olemas.
VastaKustutaJa kui on võimalus ja käed-jalad terved, ongi mõttekas olla iseendale tööandja. Talvel saab siis veidi kergemalt.
Ma olen pahviks löödud! Ega suurtalunike või talunike töömahtu eriti enne ei hooma kui mõni hooaeg see läbi teha mingis mikromahus :) Mul jäävad need põlluaastad lapsepõlve. Nüüd on võimalus ise ka prooovida, aga seal on suur vahe, kas käid abis või teed ise otsast peale. Te olete tublid!
VastaKustutaSibul kasvas mul ka tänavu hästi, need mõnekesed, mis sai maha pandud. Nii suuri muidugi mitte.
Nüüd on mul uue kevadega mõned katsetused ka plaanis. Elu on põnev:)
Aitäh ilusate südant soojendavate sõnade eest!Imeline on blogimaailm, imeliste inimetsega!!
VastaKustutaLoomulikult on vahe isetegemisel ja kuskil-kellelegi tegemisel minu jaoks samuti. Me kõik püüame kuidagi ellu jääda. Eks see isekasvatamine- "aednikuks" olemine on elustiil nagu käsitöö või rekamehe elu.
Jääme kevadet ootama- algab uus eluring aias mis on täis põnevat ja uut, uusi katsetusi, äratundmist ja seda meeletut ilu meie ümber.