Tõeline motivatsioonikriis ehk aiandusest on siin juttu vähe

... ent ilmselt postituse lõpuosas veidi siiski.
See mida olen tundnud enda kuklasse hingamas juba mõnda aega on nüüd siis tõesti kohal. Viimne piisk karikasse saabus täna.

Veel mõne päeva eest tundus, et kuklasse hingaja on mu kannult mõneks ajaks maha raputatud. Ma sain töötuppa, mis on olude sunnil ka meie magamistuba hetkel, raamaturiiulid. Tekkis tahtmine kätte võtta kodukoristus. Nädalavahetuseks lubas veidi ilusamat ilma- saab ka väljas liigutada- tarbeaia lõputööd, iluaias mõned kääritööd ja ehk ka muruniitmine&riisumine. Saigi neljapäeval suure hurraaga tegudele asutud. Raamatud kolisid vanast kapist välja uude- kenasti teemade kaupa. Lastetoast sai alustatud suurpuhastust, mis kujunes ülemajaliseks korrastustööks. Loomulikult suutsin ma ära väsida ja jätk pidi täna tulema. Aga pole mul selleks mingit isu ega soovi. Lösutaks voodis ja magaks, isegi lugeda ei taha. Midagi ei taha täna teha. Üks sellistest päevadest, kus võinuks voodisse jäädagi hommikul. Nii siis ongi maja kola täis, nagu koliks. Mina hommikumantlis ja sassis peaga.. meel on mõru. Kurb on!

Sain täna taas kirja, kus tänati kandideerimast, kuid kahjuks pole mina see, keda nad otsivad. JÄLLE!! juba liiga kaua saan selliseid kirju. Sõbranna ütles, et visadus viib sihile. No mitu paganama aastat mul seda visadust varuks peab siis olema?!  Mida pagan ma selle 5 aastat omandatud cum laudega lõpetatud haridusega siis pihta hakkan, kui ka sellest pole tööturul mingit kasu? Jah, ma olengi nii piisavalt auahne, et toidupoodi kassapidajaks ei lähe. Ja selleks tööl käia, et see palk käimise peale ära kulutada- ei näe nagu mõtet. Soome ka ei taha! mu pere, mu sõbrad, mu juured on siin.. Patrioot?! Ilmselt küll. Nii pagana nutune on see. Riik koolitab spetsialistid, kellele tal tööd anda pole. No milleks ometi siis? 

Olen ikka lohutanud ennast- ju see polnud minule mõeldud. Ju ootab minu töökoht veel kuskil mind- pole veel õige aeg. Aga ma mandun siin kodus- tunnen ennast kasutuna, olen närviline, meeleolu on minnalaskev:(. Sõbranne ikka ütleb, et olen väga tubli- õppisin 5 aastat oma koolieelikute kõrvalt ülikoolis suurepärastele tulemustele, aga see kahjuks leiba lauale ei too, maja edasi ei ehita, lapsi ei kata- koolita. On vaid lootus, et mõni tööandja näeb selles minu võimekust. Aga eks LOOTUS sureb viimasena ja tema veel hingitseb mu sügaval südamesopis. Ilmselt tuleks lootmine lõpetada. Vahel tulevad lapsed siis pereellu, kui enam ei üritata meeleheitlikult, kui enam ei loodeta. Ehk peaks ma ka loobuma? ent see pole minu loomuses. Isegi kui ma ei tunnista seda, et sisimas loodan, loodan ma ikka. Optimist! Tass on pooltäis, mitte pooltühi.

Looduses on suur sügis. Kolmapäeva hommikul kell 7 ei olnud külma. Siis tekkis tihe udu. Kell 8 autot käivitades märkasin, et auto aken oli kaetud paksude jäälilledega. Maapind kergelt krõbises talla-all. Esimene öökülm või siis pigem hommikukülm  sellel sügisel. Puud on erinevates rüüdes- mõni vaher on heitnud oma kiratseva kleidi seljast, üks visa on veel peaaegu et täitsa roheline- vaid imepeenikesed värvilised õmblused on ääristamas nende lehti. Mõni noorem saar on paljas, paar suuremat on rohelise kleidi vahetanud kollase vastu ja mõni on sama roheline kui suvel. Pärnad hoiavad meeleheitlikult oma kergelt värvuma hakanud lehti enda küljes. Selle nädala hommikud on olnud uduvahused. Täna on reede- teatrisse minemise päev ja homme oleme oma talukaubaga taas pealinnas. Koondnimega talunik olen vist. Ehk peaksingi nende liistude juurde jääma? Ilmselt ma ei suuda seda- püsimatu hing on minu sees ja kuigi kodus on ületore ja mõnus ja hea... need neli seina mu ümber ahistavad. Ma tahan ennast proovile panna, ma tahan olla kasulik lisaks oma perele ka tööturule, riigile.
Stroomi rannas kauplemas

Hing on haige. Ehk väljakirjutamine (loe: ütlemine), tänane teatriõhtu ja homne pealinnas käimine kosutavad veidigi hinge.

Kommentaarid

  1. Olen samuti töötu. Tahtsin...samamoodi tahtsin teha seda mida olin õppinud ja mida armastasin. Mul tõmbas tervis vaiba jalge alt. Oma armastatud tööd teha ei saa.
    Olen juba 50+, siiski võtsin mõtteks sel sügisel minna uut ala õppima. Päeval, mil katsed toimusid, olin voodihaige.

    Cv-ga konkureerides peab olema imeline juhus kui tööle saab. Ikka käib kõik enamasti tuttavata jne kaudu.

    Ma ei teagi, millal ja kuhu tööle saan.
    Ära kaota lootust! Ole kangekaelne ja püüa edasi. Kuid ära võta seda CV-de saatmist oma elu põhiosaks. Naudi seda, mis Sul hetkel on ja küllap tuleb ka Sulle sobiv töö.

    Eks ma tean sedagi, et lihtsam on kõike eelnevat öelda kui läbi elada.

    VastaKustuta
  2. Eks neid 0-päevi tuleb kõigil ette, aga ära lase sel äraütlemisel end rivist välja viia. Tuleb vist olla rõõmus, et vähemalt vastatigi. Olen kuulnud, et enamus ettevõtteid ei viitsi sedagi teha. Ja nii kurb kui see pole, saab enamus inimesi hea töö tutvuse kaudu.
    Usu, õigel päeval tuleb ka Sinu juurde see õige töö ja võibolla veel parem, kui oskasid lootagi. Ja ma arvan, et ka talunikutöö on vägagi austustvääriv.
    Mina enam palgatööl ei käi ja ma olen aru saanud, et kõige suurem rikkus siin maailmas on vabadus. Ma ei kujuta ette, et kell sunniks mind tööle ja et ma õhtul veaksin end rampväsinult, pea paks otsas, koju, nii, et ma enam mitte millestki ei oska ega tahagi rõõmu tunda, sest töö on sust viimase võtnud ja homne on samasugune või veel enam vaimu kurnavam.

    VastaKustuta
  3. Muide, see on suur luksus, kui saad halva tujuga sassis peaga voodis vedeleda. Palju hullem on end maha suruda peale mõnele voostrile käskkirja tegemist, et seejärel naeratava näoga mõni perspektiivplaanide koosolek maha pidada.

    VastaKustuta
  4. Keeruline on lasta ennast mitte rivist välja lüüa, kui oled selle sama sisuga kirju saanud juba aasta jagu või veidi kauem. Iga kord loodad ja siis..

    Loomulikult ma hindan seda vabadust, mis kaasneb koduseks olemisega, aga ma olen 26. Ja ma olen alati pidanud olema rakkes. Lõpetasin laste kõrvalt keskkooli, kui väiksem preili oli 7 kuune; aasta kodus, siis päevases õppes käisin ülikooli 5 aastat. Õppimine, pere, kodu. Ma olin rakkes ja mulle sobib see. Mida rohkem teen, seda enam jõuan ja vastupidi... Ma ei suuda leppida sellega, et ma pean olema kodus. just PEAN. Ma ei ole seda valinud teadlikult.

    Eks see mu elukurvi raskus on, millest tuleb üle saada. Ja raskused teevad meid tugevamaks. Pean vaid ise selle kõik selgeks mõtlema- see on millekski hea.

    Paid teile!

    VastaKustuta
  5. Ma olin sel sügisel osaline uue töötaja valimises. Niipea seda teha ei tahaks. Avaldusi õnneks polnud palju, aga kui ma nad olin läbi lugennud, siis ei osanud ma küll midagi otsustada. Kutsusime kõik vestlusele. Kuna mõned minu inimesed otsivad ka tööd ja saavad äraütlemisi, siis olen kõrvalt näinud, kuidas see mõjub, isegi kui sa endale kinnitad, et lootused ei ole üles aetud. Ikka on halb tunne. Küllap on täna, mil ma kommentaari kirjutan, sinu jaoks see päev läbi ja tunne juba parem.
    Loen su blogi ja mõtlen, et oled ettevõtlik ja hakkaja ja sul on selles mõttes õigus, et see töökoht ei tulnud sulle sellepärast, et õige koht on sinu jaoks juba olemas. Nii et võta asja rahulikult ja enesekindlalt, see ootab sind.

    Kui sa loed mu blogi, siis seal on unistus, kus aednik otsib kodu. Kui ma selle olin välja öelnud ja kirjutanud, käivitus minu jaoks õnnelik jada ja täna elan ma lõpuks oma kodus ja olen hakanud looma oma unistuste aeda:) Jada märkasin alles hiljem. Ega see väga lobedalt läinudki, väikeste nüketega. Aga mul on sõpradega väga vedanud, nemad mind aitasid ree peal püsida.

    Nii et praegu on kõik õige - räägi inimestega, tegutse seal, kus sa näed, et asjad sujuvad ja see töö tuleb ka, kasvõi mõnevõrra ootamatult. Sul võib ka olla selliseid tuttavaid, kes ühel hääl päeval sind soovitada saavad ja teevad seda rõõmuga.

    Edu!

    VastaKustuta
  6. Tsiilil on õigus. Sageli on viga just CV-s, mis on nii trafaretsed, et nende tagant inimest ei paista. Olen neid lapanud sadade viisi ja päris ausalt tõstnud enamuse neist kõrvale isegi inimest nägemata, sest mul pole olnud kunagi nii palju aega, et nende kõigiga vestelda. Huvi olen tundnud vaid nende vastu, kus kandideerija kirjutab, mis teda motiveerib just minu asutuses või just selles majandusharus töötama, miks ta õppis just seda ametit, mis teda selles paelus. Kui ta räägib üldsõnalist juttu, et soovib olla kasulik riigile, siis ma ütleksin, et kõige kasulikuma teo ühiskonnale teeks inimene siis kui ta kasvatab üles terved, tugevad ja töökad lapsed. Kui tööjõuturule, siis oleks otstarbekam luua oma firma ja pakkuda seal teistelegi tööd. Ära saa must valesti aru, ma ei osata Sind, vaid juhin tähelepanu vigadele, mida enamasti tehakse tööle kandideerides. Kui peres on väikesed lapsed, siis huvitaks mind, kuidas on lood siis, kui laps peaks olema haige, kas on olemas vanavanemaid, kes tuleksid vajadusel appi. See võib tunduda jõhker, aga mina olen see, kes vastutab kogu asutuse töö eest, keegi olemasolevaist peab ju siis augu täitma.
    Kui Sind huvitab mõni konkreetne firma, kus Sa arvad end kõige paremini realiseerivat, mine ja küsi ise seal tööd. Sa võid ju alustada madalamalt, esialgu oma ambitsioone alla surudes ja töötama end seal üles. Kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, et seal ei ole hetkel vakantsi, ja selleks pead Sa ka valmis olema. Aga siis oled Sa end vähemalt näidanud ja mõne aja pärast võid ju uuesti end näidata või küsida. Sa pead suutma mulle selgitada, miks ma peaksin just Sind eelistama kõigile teistele. Võta rahulikult, Sul on ees 40 tööaastat, Sa jõuad kõike ja ära mõtle sellele, et said lüüa. Mõelda tuleb hoopis sellele, mismoodi oled seni kandideerinud ja kuidas edaspidi seda veidi teisiti teha. Kas oled tehtnud lihtsalt kodunt pääseda või on olnud tegu just Su unelmate töökohaga. See paistab CV-st välja.

    VastaKustuta
  7. Sa oled tragi ja andekas, kuid hetkel tõesti pisut ummikseisus. Ma küll ei tea, mis eriala Sa õppisid, kuid edukas eksamite sooritamine ei kaalu tavaliselt tööandja silmis üles praktilise töökogemuse puudumist õpitud või sellele lähedasel erialal. Veel kehvem lugu, kui oled nüüd kaua järjest kodus olnud ning viimane ametlik töökoht, kui üldse, jääb samuti aastate taha. Siiski ei maksa meelt heita. Peaaegu igasugune eelnev töökoht on parem, kui töökogemuse täielik puudumine. Nii, et nagu Muhedik soovitas - kui leiad firma, kus olemas ka Sinu unistuste töökoht, alusta madalamalt astmelt. Või üldse mingi töökoht, mis ikka nii palju sisse toob, et transpordikulu kogu palka ära ei söö. Aga teisalt, kui minul oleks praegu veel võimalus talupidajana alustada, siis haaraksin sellest hea meelega kinni. Soovin Sulle edu ja kena sügist!

    VastaKustuta
  8. Hoian sulle pöialt. Aasta tagasi jäin ka mina töötuks ja saatsin lootusetult oma CV-d siia-sinna. Käisin ka mõnel vestlusel, edutult. Aga lõpuks sain siiski ootamatult tööle kohale, kust mulle ära öeldi, sest viimasele sõelale jäänud 2 töötajast valiti inimene, kes oli enne ilumaailmaga tuttav. Paraku valis see inimene oma esimesel tööpäeval siiski teise koha kasuks ja nii saingi ülepeakaela äkitselt tööle. Siiani olen väga rahul. Aga veel nädalapäevad tagasi helistas mulle üks, kuhu olin ka kandideerinud ja uuris, kas otsin veel tööd. Seega peaasi on ennast aga igalepoole pakkuda - kunagi ei tea, mis hetkel kuskilt keegi äkki lahkub ja ruttu asendajat vaja - siis oled Sa nende jaoks olemas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar