Ma mõtlesin jupimat aega, et kuidas ma seda postitust siis ikkagi algan. Mõni hea mõttetera, mõni läbiv lause.. No egas ei tulnud kohe midagi asjalikku kahe kõrva vahele.
Siis turgatas idee alustada ilma kirumist. Ilmast räägitakse ikka kui kuskilt alustada ei oska ja eestlastele läheb see väga korda. Ikka see ving-ving- kuum, külm, soe, kuiv, märg, lumine.... No ja siis ma mõtlesin, et mis ma tühjast ikka kirun ja kirjutan. Saame kõik aknast välja vaadata või õues omal nahal tunda. Kuigi jah, nii palju ütlen, et enrgiatootjatel on põli hea- valget aega ju polegi ja lapm toa seinal, põrandal või laes peab ikka suurema osa päevast põlema.
Lund ma aga ei oota. Loomulikult meeldib mulle lai langev lumi- romantiline oleks Abikaasaga käsikäes seda nautida. Loomulikult oleks eluke veidi valgem, kui lund oleks. Ja selle pori ta peidaks ka. Ent nädala sees valitsenud üsna kuivad ja mahedad sügisilmad panid mu autoroolis lootma, et ehk seda talve ei tulegi. Autojuhtidel lihtsam ja ohutum. Ka jalakäijatel. Eks aeg annab arutust, kuid kipun arvama, et talve veel tulemas siiski ei ole. Püsivat vähemalt mitte.
Aga sellest ma tegelikult ka rääkida ei tahtnud, kuigi kaudselt juhatab teemasse küll. Õues on õitsejad ju otsa saamas. See talve moodi asi, mis meid siin vahepeal külastas, jättis maha koledad, musad ja räsitud kõrred, seega kaunid härmas kõrred-varred jäävad sel aastal tulemata. Õunapuud on naljakad- ei lase oma sisuliselt pruuniks kiskunud lehti maha. Isegi sirel, kel tavaliselt on keeruline oma lehestikust loobuda, on sellest ilma jäänud.
Üks maran meil veel punnitab õisi. Väga räsitud on need õiekesed küll, ent... Aga muidu on hilissügis. Must, porine ja pime, kuigi rohi on roheline :)
Kuna õues on suhteliselt rõske, pidevalt tuuline ja porine, siis on tegemised tubased. Võtsin kätte ja hakkasin köögis pisikest remonti tegema. Meie maja on ehitatud 1960ndate keskel. Uksed on suured ja massiivsed ning puidust (mitmete värvikihtide all), pliidu soojamüür on potist. Ülejäänud ruum on löödud laudisega- lagi, põrand ja seinad. Nüüd ma siis võtsin kätte ja puhastasin ühe ukse värvikihtidest ja lihvisin selle, kuid paraku ei saanud tulemus selline nagu lootsin. Puit on millegi punase "plägaga" immutatud. See puhuriga kõrbeb ja muuga maha ei saa. Lihvida ka nii palju ei jaksa. Seega ilmselt läheb värvimisele. Aga seinad on saanud valge peitsiga kaetud ja vahe on ikka niiiiiiii suur. Ja mulle meeldib. Väga! Ja abikaasa ka ei torise, seega tallegi vist meeldib. Igaljuhul läheb lae peitsimiseks alates homsest. Kahekordselt. Puidu muster jääb kenast näha. Oeh! Paistab, et mulle kohe nii meeldib :)
Üks paar susse on saanud õhtuse teleriees veetmisega valmis (kootud), kuid paraku on fotovusseri aku taas tühi ja see pilt jääb uueks korraks. Ehk jõuan siis ka vormi ajada need ja viimistleda.
Igasuguste iluaianduse kokkuvõteteni ma jõudnud ei ole. Ja ei tea kas ma jõuangi. Eks see mõte tuli natuke hilja, aga mälu järgi ja fotosüüdistiuse alusel ilmselt saab nii mõndagi kevadeks kirja. Muhediku mure minul veel pole. Ruumi on küllaga, aga eks algaja "aedniku" (ilmselt solvan selle mõiste endale laiendamisega nii mõndagi tõelist suure tähega Aednikku) asi on ka see, et ei tea kus kohast midagi endale otsida, tellida. Puudub ka oskus asju sättida ja paigutada nii, et ma ei oleks kass poegadega kord siin kord seal. Aga eks aeg vilumuse toob ja oskusi lihvib. Ja küllap ma enesele ikkagi firma looma pean ja töötukassa või EASi starditoetusega midagi peale hakkan. Üks mõte on üsna küpseks saanud, kuid kuoigi ma võin endale kahel käel vastu rinda lüüa ja väita, et olen julge, siis tegelikult on hirm põrumise ees ikkagi see, mis mind takistab. Ja ma ei ole eelmiselt tööandjalt saanud oma dokumente, mis tõendaks mu mitte töötamist. Seega ei saa ma ka arvele veel :(
Toas aga on saanud alguse lühikese päeva lillede aeg. Jõulukaktused on õienuppudest lookas ja esimesed õied avanesid selle nädala keskel. Lisaks õitsevad veel mõned kullapaid:
Muhedikuga on nii, et ruumi igasuguste taimede tarvis oleks piisavalt, kui ma peast päris segaseks muutuksin. Lihtsalt olemasolevad istutusalad rohkem ei mahuta ja uusi ei kavatse ma teha, niigi oleks juba aednikku vaja.
VastaKustutaKui Sa endale selgeks oled teinud, milliseid taimi kõige enam igatsed, oskaksin ma Sulle öelda küll, kust kedagi muretseda tasub.
Hirmu ebaõnnestumise ees ei tohiks küll tunda, see on halb näitaja. Eks tundmatu ja uus tekitab ikka veidi kõhedust ja algus ei pruugi ju ka alati roosiline olla, aga hästi läbimõeldud tegevuskava ja visadus peaksid sihile viima.
Lill, mis kogu aeg õitseb on punahuul (Aeschynanthus speciosus). Üks enimotsitud taim veebiavarustes:) Mina ei teaks seda muidu, kui et mu kolleegid kasvatavad seda ja neil õitseb ta rikkalikult ja kaunilt.
VastaKustutaEttevõtluse karm tee... mina ei tea sellest muhvigi. Kõrvalseisjana pisut. Igal juhul soovin ideid ja edu !