Üks unistus = üks heategu ehk lillejuttu siin seekord ei ole

kogu oma teadliku elu olen ma ennast pidanud heaks inimeseks- süda on hell ja hing hooliv. Deviisiks vähemat üks heategu päevas, parem veel kui kaks. Kui minust hakkas saama mõistusega inimene, murdmise iga oli otsa saama hakanud ja suure inimese elu ees, siis teadsin ma, et minust saab doonor. Vahepeal aga sündisid mulle lapsed ja siis ei saanud. Nii ma siis elasin elukest edasi ja ca 7 aasta eest läksin oma esimesele katsele verd loovutada. Pärast kaalu ja pikkuse suhte arvutamisi ehk kehamassiindeksi arvutamist, saadeti mind koju ning kästi massi koguma hakata.

Peale eelmise kuu töötervishoiu arstlikku ülevaatust ja kliinilise vere andmist ning kehamassi indeksi peaaegu norm olemist, otsustasin, et nüüd on aeg minna uuele ringile. Aga ikka oli nii, et head hetke polnud. Ent eile lugesid töökaaslased lehest, et 4-5.09 on doonoritelk Tartus. Ja minul hakkas tänasest puhkus. ja ma niikuinii pidin linna minema (iluprotseduurid juuste kallal). Saatuse märgid, mis muud. Plaan tehtud- lähen doonoritelki.

Hommikul oli kerge ärevus sees. No ikkagi nõelad ju. Doonoritelk avati kell 11, mina jõudsin sinna kella 12.30 paiku. No peaaegu, et tahtsid mu minema saata. 
Küsiti, et kaalun ma ikka 50 kg. 
Muidugi kaalun!
No mitu kilo üle?
Mõni on ikka.
ja pikk sa oled?
175  cm
Aga siis on kehamassiindeks ju väike?
Ei ole, 19 on!! (järgnesid arvutused täpse kaalu ja pikkuse vahel)
No siis oled jah seal all servas, aga oled piiripeal, võiksid ikka kosuda veel.
Mhh, ma püüan kogu aeg, aga see ei ole kuigi õnnestunud :( 

Aga minema ei saadetud! Ei olnud alust. Jebidijee!

Igal juhul sain kinnituse oma veregrupi osas ja hemoglobiini hea taseme kohta. Järgmine ristikivi oli mu veenide väiksus, õde arvas, et ta ei saa veenist midagi kätte. Vasaku käe omast ta ei hakanud proovimagi, aga parem tuli kenasti üles. Ma juba naersin, et te nagu ei tahaks mind siia :D

Enesetunne oli suurepärane, aga ilmselt ma kiirustasin püsti tõusmisega. Kangelane eksole?! Õnneks taipasin ise, et pean uuesti pikali minema. Külm higi ja olematu vererõhk oli kangelase mängimise tulem.Vererõhk oli kohe nii madal, et aparaat ei mõõtnudki seda  ära. 4 korraga said kätte rõhuks 83/59. Doonoritilgad rõhu turgutamiseks ja rõhk hakkaski kerkima. Ja enesetunne ka. Igal juhul oli see tore kogemus kõige kiuste. Ja kolme kuu pärast lähen jälle :)

Mälestuseks võtsin tassi, saan kollektsiooni hakata tekitama. Ja enesetunne on super! Ühe jõulukingi oskan ma sel aastal kellelegi teha.


Kommentaarid

  1. Väga tubli oled! Kuna minus voolab palju võõrast verd, olen sinusugustele ääretult tänulik.

    VastaKustuta
  2. Tere tulemast klubisse! Tubli oled!

    VastaKustuta
  3. Väga tubli! Mina pole siiamaani jõudnud. Kui lapsed väikesed olid ja siit kollektiivselt käidi, olin alati just siis mingis viirustõves või oli muu häda küljes. Ja ega ma nüüdki tea, kas võetaks, sest mul pole küll häda kehamassiindeksiga, aga üsna tihti on liiga madal hemoglobiin.

    VastaKustuta

Postita kommentaar