Kuldvärvides sügis oma tööde ja tegemistega

Meenutasime siin oma abikaasaga, kunas viimati oli selline sügis nagu tänavu. Kooselamise ajal polegi olnud. Ehk siis viimase kümne aasta jookaul ei meenunud. Aedniku jaoks on see aeg suurepärane. Ka minusugune laiskloom jõuab oma tegemised tehtud. Võib-olla!

Terve ndl vahetus on peamiselt aias veedetud. Eriti täna. Ärkamisjärgselt korra interneti avarustesse ja siis õue. Ilm muidugi soosib. Kogu see sügis soosib väljas askeldamist. Ja värsket saab ikka veel kilemajast. Taas asi, mida varasemast ei mäleta oktoobri keskpaik ja kilemajast saab tomatit. Ja kõik olekski väga äge ja tore, aga kuiv on. Nii kuiv. Ja suve järgselt selline sügis ei pruugi sugugi head tähendada. Aga need tibud saavad loetud kevadel.

Koolipäevad jäävad juba nädala taha. Ladinakeele õppimine käib ja eks iga algus on keeruline- nii ka keeleõpe. Või siis eriti keeleõpe. Saati kui pole sellesse kunagi panustanud teadlikult küll mitte. Aga kolm sõna päevas pähe + eelmise päevade sõnade kordamine, audioõpe töölesõidu ajal. Muhediku õpetussõnad kuklas. Püüan leida loogika, sest esiteks mehhaanilise tuupimise pooldaja ma pole ja teiseks tuupimise kasu on ühekordne. Mõni üksik sõna meenub teatud aja möödudes ja ülejäänud on kadunud kuhugi ajusoppidesse. Õnneks on hea see, et neist, mida õppima pean ca 2/3 on taimed mida kasvatan ise või mida olen saanud näppida.
Ja tegelikult hakkab see üha enam mulle meeldima. Ladina keel.

Muidugi teha on palju ja eelmise korra õpetunnid meelel. No ma püüan. Pean botaanika õpiku enesele laenutama roosõieliste miniuurimistöö ootab ja aiakultuuride aiaplaan. See imeline sügis ei aja tuppa arvuti taha ju! Aga peatne kellakeeramine paneb õhtuse aja paika. Töölt koju jõudes on juba peaaegu pime ja kaugel see aeg ongi kui koguaeg pime on. Aga seniks..

Sel nädalavahetusel said tehtud nii mõnedki asjad. Aed sai nö iluaia osas riisutud ja uue peenra alusmaterjal paika. Künkapeenar hakkab kevadel laienema. Peab kuskilt mulla tellimise ette võtma või vähemalt välja otsima.

Lisaks kolisin peaaegu kõik roosid uude peenrasse. Enamik roosidest õitseb- mõni ühe õiega, mõni onkaetud õitemerega. Istutamise järgselt said õied tuppa vaasi ja taimed on tagasi lõigatud. Peavad teised juurduma, mitte ilutsema nüüd- kõik eesmärgiga saada ilu uuel hooajal.

Olen sel aastal nõus koguni katmise seetõttu ette võtma. Ma üldiselt seda meelt, et minu aias hellikuid ei kasva. Ja eriti kehtib see rooside kohta. Kuigi jh, tegelikult on ka see karm piir hägustumas ehk siis pigem hakkab mulle tunduma, et eksootilisemate taimede Eestis edendamine ja katsetamine on väljakutse. Ent seda siiski plaanides kõigepealt.

Koolist on igal juhul nii palu juba kasu. Kõik mu selle aasta sügiseks plaanitud istutused jäävad ära- va. siis roosid. Potid on osati maasse kaevatud-paar sellist juurdumata taimekest, osa potirahvast on juba kantud kohta, kuhu lumi korralikult koguneb, osa ootab kolimist- neid ma kaevama ei hakka. Ja usun, et kevadel olen ma juba palju targem, kui täna ehk siis talvega plaaniks ikkagi hakata oma aia plaani tegema. Mitte detailselt. Aga suures plaanis küll. Kaua ma käin nagu kass poegadega aias ringi?? Ühe osa aiast jätan ilmselt oma lõputööprojekti jaoks.

Täna sain ma ühe uue oskuse ka. Abikaasa valvsa pilgu ja õpetussõnade saate tegin tutvust mootorsaega. Nüüd on hammas verel J

Mulle meeldis. Esiti ma veel puid langetama ei hakka, aga kuna paar põõsast plaanis maha võtta on, siis see ongi mulle heaks õppimiseks. Eritellimusel paluks ma nüüd vähe kergemat saagi. Husqvarna 359 profisaag on nääpsu naisterahva jaoks ikka väheke raske. Nii need käed mul siis surisevadki nüüd. Aga ma ei kurda, olen nii rahul.

Natuke teist tegu ka- võtsin ja kudusin elu esimese beebiteki. Ühele imearmsale ilmakodanikule. Ise olen ma päris rahul. Esimene omalaadne ikkagi.

Mõni pilt mõnest tegelasest veel, kuna kauneid vaateid ma ise aias veel ei tuvasta, siis neid ka ei eksponeeri.

Tuhkur enelas on uhkelt oma oksad ehtinud värviliste lehtedega ja edevuses ka õisi poetamas. Ülemiselt pildilt on näha neid valgeid õiekesi siina ja seal põõsal

Looduse isetegemised minu aiasoppides

Tõrvikliilia otsustas, et peale ühest peenrast teise kolimist ca 2 nädala eest on nüüd õige aeg end uuesti õitsema sättida.

Ja muidugi õitseb priimula.

Kuldse sügise jätku. Nii paistabki taevas, kui vaadata seda selili õunapuu alt.

Riisudes leidisin ma päevaliilia ka õitsemas. Homme püüan pildile ka. :)