Viimasest kandest on palju vett merre voolanud, isegi siin on veidi sadanud, kuid vett kaevus ja tiigis on nii-nii vähe. Esmene öökülm eelmisel nädalal käis ka meie aiast üle. -2,5 näitas kraadiklaas max miinust. Maa oli valge- mõnes kohas valgem, teises mitte jälle nii valge ja varjulisemates nurkades ei täheldanud kiirvaatlusesega külmakahju. Pilte muidugi hommikul enne tööle kimamist teha ei jõudnudki.
Koolis on ikka lahe! Esimesel sessil küsiti, miks me siin oleme. Ma ei suutnud miskit valmis mäelda enese tutvustamise ajaks ja ma lihtsalt rääkisin, mis sülg suhu tõi. Miks? Sest see tunne minu sees, et pean tarkust selles vallas taga nõudma , see tunne, et pean uue tuule ellu saama, see tunne, et see on ilmselt päris see asi, mida MINA TAHAN, see tunne kasvas minust endast suuremaks ja selleks, et see tunne ära mahuks pean mina ise kasvama. Ja kasvan ka.
Täna oli teise sessi esimene päev. Suur osa ajast väljas, ilm veidi jahe õhtupoolikul, kuid lõuna ajal aias mässata oli nii mõnus. Naerame juba, et meid hoitakse taevaste vägede poolt ja õnnistatakse ilusa ilmaga ajal, mil väljas oleme. Täna saime taimi välja kaevata, ümber istutata, kasta, potsitada, maapinda ette valmistada, nööri kerida ja peenart selle ärgi märkida. Leidisime leiunurga, kust sai taimi koju vinnata tasuta pluss need taimed, mis pidid prügimäele kolima. No üks osa kolis siis minu auto pagasi ruumi (universaalkerega auto kasuks otsustamine oli ainuõige valik ja õnneks on autol konks ka, et käruga koolis käima hakata :D)). Nii said mu koju prügimäe saatusest pääsenud kirjuleheline kopsurohi, vaigulill, Kanada ülane, sinine mesiohakas, mingi võhumõõk ja prügimäelt ühe võhumõõga leidisn veel. Leiunurgast leidusid minu ootajad hõmeremmelgas, kuldsõstar ja üks L tähega põõsas mille nime ma hetkel mingil põhjusel meenutada ei suuda.
Ma olin nagu või sisse saanud :D
Muide, see tunne, mis mind veab. See tunne on paisunud. Ja see tunne, et ma olen haiglane vajadus tuua koju juurde taimi...no see tunne on saanud kinnituse. Õnneks trehvan kaaslaste seas hullemas või ehk varajasemas staadiumis samasuguseid. Ma ise enam nõnda ei vinna igasuguseid taimi koju, kaalutlen tunudvalt enam kui veel mõni aeg tagasi; kuigi jah, kui mulle neid pakutakse, siis ära ma ka ei ütle. Ja ära ma visata miskit ei raatsi, püüan siis jagada.
Muidugi selline aiast taimede päästmine ja leiunurk puukoolis tasuta taimede saamiseks- see vaid süvendab mu aiaholismi :)- ent see on üks neist asjust, millega ma nii rahul olen.
Aga nüüd. nüüd ootab botaanika tuupimist, taimemorfoloogia selgeks saamist. Igasugune hea ja kerge selle valdkonna juurde viiv lugemislink on teretulnud.
PS! teised armsad blogijad, ma ikka loen Teie tegemisist, aga mahti pole olnud kommenteerida. Küllap ma varsti võtan päeva, kus pühendan nii mõnegi hetke, et kirjutada ka Teie postituste alla.
Koolis on ikka lahe! Esimesel sessil küsiti, miks me siin oleme. Ma ei suutnud miskit valmis mäelda enese tutvustamise ajaks ja ma lihtsalt rääkisin, mis sülg suhu tõi. Miks? Sest see tunne minu sees, et pean tarkust selles vallas taga nõudma , see tunne, et pean uue tuule ellu saama, see tunne, et see on ilmselt päris see asi, mida MINA TAHAN, see tunne kasvas minust endast suuremaks ja selleks, et see tunne ära mahuks pean mina ise kasvama. Ja kasvan ka.
Täna oli teise sessi esimene päev. Suur osa ajast väljas, ilm veidi jahe õhtupoolikul, kuid lõuna ajal aias mässata oli nii mõnus. Naerame juba, et meid hoitakse taevaste vägede poolt ja õnnistatakse ilusa ilmaga ajal, mil väljas oleme. Täna saime taimi välja kaevata, ümber istutata, kasta, potsitada, maapinda ette valmistada, nööri kerida ja peenart selle ärgi märkida. Leidisime leiunurga, kust sai taimi koju vinnata tasuta pluss need taimed, mis pidid prügimäele kolima. No üks osa kolis siis minu auto pagasi ruumi (universaalkerega auto kasuks otsustamine oli ainuõige valik ja õnneks on autol konks ka, et käruga koolis käima hakata :D)). Nii said mu koju prügimäe saatusest pääsenud kirjuleheline kopsurohi, vaigulill, Kanada ülane, sinine mesiohakas, mingi võhumõõk ja prügimäelt ühe võhumõõga leidisn veel. Leiunurgast leidusid minu ootajad hõmeremmelgas, kuldsõstar ja üks L tähega põõsas mille nime ma hetkel mingil põhjusel meenutada ei suuda.
Ma olin nagu või sisse saanud :D
Muide, see tunne, mis mind veab. See tunne on paisunud. Ja see tunne, et ma olen haiglane vajadus tuua koju juurde taimi...no see tunne on saanud kinnituse. Õnneks trehvan kaaslaste seas hullemas või ehk varajasemas staadiumis samasuguseid. Ma ise enam nõnda ei vinna igasuguseid taimi koju, kaalutlen tunudvalt enam kui veel mõni aeg tagasi; kuigi jah, kui mulle neid pakutakse, siis ära ma ka ei ütle. Ja ära ma visata miskit ei raatsi, püüan siis jagada.
Muidugi selline aiast taimede päästmine ja leiunurk puukoolis tasuta taimede saamiseks- see vaid süvendab mu aiaholismi :)- ent see on üks neist asjust, millega ma nii rahul olen.
Aga nüüd. nüüd ootab botaanika tuupimist, taimemorfoloogia selgeks saamist. Igasugune hea ja kerge selle valdkonna juurde viiv lugemislink on teretulnud.
PS! teised armsad blogijad, ma ikka loen Teie tegemisist, aga mahti pole olnud kommenteerida. Küllap ma varsti võtan päeva, kus pühendan nii mõnegi hetke, et kirjutada ka Teie postituste alla.
Ma soovitan pigem raamatukogudest erialakirjandust otsida, ülikooli botaanikaõpikud on väga head. Arvutist leiad jupi siit, teise sealt, aga asja päris selgeks ei saa.
VastaKustutaA need tunded on suurepärased :)
See tunne on jah puhas rõõm, ma tundsin end esimesel sessil nagu laetud püss :D
VastaKustutaEdu!