Suur kevad

...on käes ja blogi tõelises unaruses. No ei saa kellegagi kuidagi kaubale ka, et see ööpäev siis natukegi pikem oleks. No lihtsalt ei ole mahti võtta kätte kirjutamist. Nii palju tahaks ju ütelda. Ja samas peaks mingi süsteemi looma, et mida ja kuidas demonstreerida. Oeh.

Igal juhul olen sellel kevadel väga tugevasti kaevamise lainel- selline teraapiline tegevus,samas piisavalt füüsilist koormust andev. Peale ametniku tagumiku töölaua taga lapikuks istumist ma lausa naudin kaevamist. Kui keegi oleks mulle öelnud ca 15 aastat tagasi,kui puberteet oli päevateema, et ma saan mutiks, kes muudkui aias tuhnib, kelle küünealused ja käed on parkunud a enam puhtaks ei lähe, siis ma oleks ta ilmselt välja naernud ja selle jutu aasta naljaks kuulutanud, aga no näed sa! Täna on see reaalsus.

Abikaasa on mu sõgedaks segaseks tembeldanud, kuid kui ilusti palun, siis ta tuleb ja aitab eriti mättalist ala kaevata ka. Ja kui ta muidu ütleb, et mis kasu sellest iluaiatamisest on, siis sünnipäevale või mõnele tähtpäevale minnes on ta esimesena ikka aiast õisi otsimas :) Armas!

Huvitav on muidugi see, et egas mul väga kävasti istutada polegi- mõnikümmend taime vast pluss seemnetest kasvatatavad. Aga ma olen ahnitsenud siin kaaskondlastelt taimi, mille hulka ma enam ammu mõõta ei suuda. Pagana hamster, eksole! aga see toidab mu sõgedust ja annab silmi selle sära (vabandused- vabandused).

Mõne päeva eest kultiveeriti meil kartulimaad ja mida mina selle juuresmõtlesin- et kuidas küll saaks lillepeenraid nii kergema vaevaga teha, tuleb traktor künnab ja kultiveerib ja mina muudkui kavandan ning valin taimi ja istutan siis neid. Mis kaunis helesinine unistus :)

Ehk siis kaevamine.Ühe ala kaevan siis puuriida järgi, nüüd mõtlen, kuidas see kuuseheki serv korda saada. Pagana naadi ja nõgese juured ja vaarikas ka. Kohutav. Kolme tunni töö- selle suve esimese poole projekt ilmselt siis on see:

ja teine projekt on jätkuprojekt, ehk sii künkapeenra laiendamine Üks osa on kaetud eelmise hooaja taimejäänuste ja sügiseste lehtede ning puuprahiga- Nüüd katan ajalehega ja sõelun mulla. Teisest küljest jälle kaevan :D


 Ideed on, paberil neid ei ole- peas. Ideed on peas kuidas need peenrakujud on. Seda ma veel ei tea, kes sinna kolivad- aga mõtlen nii, et kui koht on olemas, siis tulevadneed minuni, kes tulema peavad.  Kuidas teie oma istutusalasid kujundate? kas joonistate paberile aia, kavandate tegelased ja siis lähete nimekirjaga poodlema? või ekspront? või?

Künkapeenar täna..natuke tühjavõitu- plaanin siia mõne okaspuu panna ja kevadisi õitsejaid otsin ka juurde.



Kommentaarid

  1. tubli tüdruk, kaeva aga kaeva ;D ikka kahe labidalehe sügavuselt, eksole. mina teen oma peenrad täpselt nii nagu vamm pähe lööb ja kusagil maad tekib :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kus ikka võimalik, seal kahe labida sügavuselt- igal pool ei saa.

      Kustuta
  2. Usun, et kindlalt ettemõeldud ja plaanile joonistatud aiakujundused võivad realiseeruda vaid tellimustööna kliendile, kes ise ei ole rahutult loominguline. Teine tingimus veel - hea kui on paks rahakott, et plaani realiseerimisaeg liiga pikaks ei läheks. Näiteks meiekandis on üks väikeaed väga hea kujundusega ja hoolas peremees ostab alati täpselt samaliigilise ja samasuure põõsa asemele kui mõni välja läheb talvel. Sina aga oled ise looja, kel alles taimede kokkukogumise ja katsetamise aeg. Tõesti, küll need õiged taimed tekivad kui koht juba on.

    VastaKustuta
  3. Tublid projektid ja ettevõtmised! Ma arvan, et tegelikult on hea vähehaaval liikuda. Kui need peenrad sünniks traktoriga "prauh" kui kapsamaa, kas nad siis nii armsad olekski? Side tekib ikka läbi "higi ja kannatuse". Niisiis ikka tasapidi ja targu. Jõudu selleks!!!

    VastaKustuta
  4. Tubli tüdrukuk, varsti tuleb ka Sinu nimeks Rahmeldaja panna.
    Sa küsid keerulist asja. Minu plaanid on peas, mõnikord tekivad need äkki pauguga, mõnikord põen kuid. Päris ekspromt ei tee ma midagi ja hetkeostud pole ka minu jaoks, kuigi mõnikord võin küll näha isendit, kes mul just kuskil väga vajalikus kohas puudus. Aeda ei tassi taimi, kellele mu aed ja hing ei sobi. Ma ei osanud seda kuidagi sõnastada, mismoodi ma aeda teen. Selle on ilusasti kirja pannud A.Pope juba üle-eelmisel sajandil "Sa ikka igas asjas paiga vaimult küsi nõu" Pinnas, valgus-varjud, tuuled jm olulised asjad, taimede omavaheline sobivus kasvunõuete osas.
    Viimasel ajal hakkan istutama siis, kui enamik taimi kohal on, selleks võib mõnikord kuluda paar aastat. Aga siis saab neid pottides seada ja ümber seada jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pean ju rahmeldama, et järgi jõuda inimestele, kelle aedu imetlen ja kes mu ära tinistanud on :D

      See paigavaimu mõte on hea. Mul tavaliselt tekib ka mingi visioon- pähe- aegajalt teen ka mõne visandi, aga ma ei kipu neist kinni pidama. Töö käigus muutub nii mõndagi. Mina olen seda usku, et kui on koht, siis tulevad need, kes sinna jõudma peavad, kuidagi ise minuni. Tasub vaid mainida suunurgast.

      koolis ikka rõhutakse plaanile ja läbimõtlemisele ja... see ahistab mind natuke- oma aias vähemalt küll.

      Kustuta
  5. Mul eelmisel aastal tekkis kogemata selline prauhh traktoripeenar, nii sada ruutu. Siiamaani pooltühi. Suht kapriisne koht ka, praegu täispäike, suvel peaaegu täisvari. Ootan, kuidas paiga vaim nõu annab,

    VastaKustuta
  6. Mul on selline huvitav kogemus, et väga hea on peenraplaan teha. Mõtlesin kogu aeg selle paiga olude peale. Kui plaan valmis sai, siis teadsin, et ma ei kasuta seda üks-ühele, sest mõned taimed said kooli jaoks paberile pandud. Minu esimesed mõtted ja kujutlused nö masterplan - kuhu miski ala luua, tulevad ringiga tagasi. Väga hea oli arutada sõpradega, kui tekkisid kahtlused. Tahtsin luua kõigepealt enda jaoks ühe koha, mis oleks mulle lohutuseks, kui ümber on veel selline kaos. Ja pool aeda on ju kujutlustes. Kui ma vaatan esimese aasta pilte, siis need on kõrvaltvaatajale tühjavõitu, aga minu silmis hakkas juba voogama. :)

    Rahmelda aga, see on mõnus aeg ja tee pilte, neid vaadates on lihtsam mõista, mida tahad. Nii on mind õpetatud. :) ja sa oled eriti tubli, see on ikka väga mõnus kui koht on loodud, aga taimi veel pole.

    VastaKustuta
  7. Mina olen väga ebaparktiline inimene ja siiani on kaks varianti käigus olnud. Esimene - käin aias ringi ja vaatan - küll on kole koht, ükskord ma teen.... järgmine kord jälle samamoodi ja nii mitu aastat järjest. Siis korraga käib mingi krõks ära ja võtan labida kätte ja teen aastaid hautud plaanid päevaga ära.

    Teine variant ja märksa sagedamini kasutuses olev on see, et hamsterdan ja tassin igalt poolt taimi kokku, mida hing iganes ihaldab ja kui neile jälle kohta ei leia, siis ohkan ja teen uue koha. Ja kaevan ise, isegi praegu oma suure kõhuga sest ma tean, et kui keegi teine teeb, siis ma ainult irisen kõrval, et kahe labida sügavuselt ja korralikult ja kindlasti mitte nii nagu parasjagu tehakse. Kogu pere närvide huvides on parem kui ma aias asju ise teen :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar