Eestimaal on üks aed, millest räägitakse lugusid. Need lood on põnevad, erilised ja igaühele erinevad. Selle aia perenaine on tubli blogija, läbi mille on see aed ja need taimed selles ja need töökad aedlejad tuttav paljudele. Aga pilt on pilt! See räägib küll tuhat sõna ja kui blogija sõnakunst, teadmised ja vahva jutusoon ning ütelused juurde tuua, siis tulemus on suurepärane, aga ikkagi. Pilt on pilt! Jutt on blogis tekst! Lugeja, aga on erinev ja need pildid blogis ning jutt kirutaja tekstis ja kogu see kompott hiljem lugeja meeltes moodustavad pusle, mille tervikuks saamine on ehk veidi keeruline.
Natuke enam kui nädalake tagasi õnnestus mul selles aias käia. Meid (minu abikaasat (edaspidi TVS) ja mind) tervitas perenaine Muhedik ja all orus murutraktori rooli keerav Muhedikupapa.Vaatepilt oli võrratu. Need puzletükid peas said enesele koha.Peaaegu koha! Mõni on ikka kohalt ära ja on mitmetuhande tüki suuruses puzletükkide kuhjas peidus. Ahhaa-efekt tabas mind terve külastuskäigu ajal korduvalt.
Muhedikupapa jättis oma niitmise ja tuli meile ekskursiooni tegema, Muhedik jäi Kiskjasiiliga (kes ka juhtumisi juhuslikult meie autole juhtus :) ) salajutte puhuma.
Ekskursioon sai alguse varjuaiast, tegi tiiru ümber aiapaviljoni ja selle taga oleva hoone, peatus korra kohvilauas, kus sai kodumaiseid viinamarju nosida, jätkus kaktustealas ja lõppes pargis. (Vabandan, kui alad enesele uued nimed said, olgu nad siis nagu ristinimed või nii). Kogu retke sisustas Muhedikupapa vürtsikat huumorit täis jutt- lugu on paljudel taimedel (kui mitte kõigil), paljudel paikadel... Kui kohvipausil Muhedik küsis, kas uudishimu sai rahuldatud, siis aus ja ainus vastus on- ei saanud. Himu uudistada kasvas veel. Uudistada taimi, kohta, lahendusi, veelkord taimi ja lahendusi ja...
Väike valik neist piltidest, mis ütlevad tuhat sõna ja rohkemgi veel:
Mulle tundub, et jõudsime kiirkorras läbi kapata umbes pool aeda. Mis omakorda tähendab tagasiminemist. Ja ilmselt see pool aeda, kus seekord käia sai, on jälle uus, sest kõik kasvab, taimi tuleb ja läheb ja peererahva uued mõtted saavad teoks ja kõik ongi nagu uus :)
Minu jätkuv vaimustus taimemaailmas ei ole otsa saanud. See vaimustus kasvab ja huvi nende vastu kasvab. Tahe aedlemisega tegeleda kasvab üha enam- mõtted mida teha on pidevas muutumises. Rahulolu tehtuga on küll olemas, aga... rahutus hinges on kasvamas. Aega igaks asjaks on oma aeg ja koht. Täna on aega vähe, kuigi koht on õige, seega koht ootab õiget aega ja ehk ka oma aja peremeest aedlema.
Postituse alguses oli minu jutlemist-arutlemist vaadatud 4 korda minu õnnenumbrit 7 ehk 7777 korda. See on ilmatu tore. Mu jutt võib ehk vahel olla kaootiline ja pillutatud, aga üldiselt on mul natuke ka midagi alati öelda. Kui öelda pole, siis on parem vaikida ja kuulata/lugeda seda, mis on teistel öelda/kirjutada.
See on omaette aja lugu ja ajalugu, päevaraamat (või pigem siis nädalaraamat), mis kajastab seda, mis just hetkel on oluline ja väärib talletamist või kõval häälel ütlemist. Lugemist, arvamist ja ilu loomist enese ümber!
Natuke enam kui nädalake tagasi õnnestus mul selles aias käia. Meid (minu abikaasat (edaspidi TVS) ja mind) tervitas perenaine Muhedik ja all orus murutraktori rooli keerav Muhedikupapa.Vaatepilt oli võrratu. Need puzletükid peas said enesele koha.Peaaegu koha! Mõni on ikka kohalt ära ja on mitmetuhande tüki suuruses puzletükkide kuhjas peidus. Ahhaa-efekt tabas mind terve külastuskäigu ajal korduvalt.
Muhedikupapa jättis oma niitmise ja tuli meile ekskursiooni tegema, Muhedik jäi Kiskjasiiliga (kes ka juhtumisi juhuslikult meie autole juhtus :) ) salajutte puhuma.
Ekskursioon sai alguse varjuaiast, tegi tiiru ümber aiapaviljoni ja selle taga oleva hoone, peatus korra kohvilauas, kus sai kodumaiseid viinamarju nosida, jätkus kaktustealas ja lõppes pargis. (Vabandan, kui alad enesele uued nimed said, olgu nad siis nagu ristinimed või nii). Kogu retke sisustas Muhedikupapa vürtsikat huumorit täis jutt- lugu on paljudel taimedel (kui mitte kõigil), paljudel paikadel... Kui kohvipausil Muhedik küsis, kas uudishimu sai rahuldatud, siis aus ja ainus vastus on- ei saanud. Himu uudistada kasvas veel. Uudistada taimi, kohta, lahendusi, veelkord taimi ja lahendusi ja...
Väike valik neist piltidest, mis ütlevad tuhat sõna ja rohkemgi veel:
Mulle tundub, et jõudsime kiirkorras läbi kapata umbes pool aeda. Mis omakorda tähendab tagasiminemist. Ja ilmselt see pool aeda, kus seekord käia sai, on jälle uus, sest kõik kasvab, taimi tuleb ja läheb ja peererahva uued mõtted saavad teoks ja kõik ongi nagu uus :)
Minu jätkuv vaimustus taimemaailmas ei ole otsa saanud. See vaimustus kasvab ja huvi nende vastu kasvab. Tahe aedlemisega tegeleda kasvab üha enam- mõtted mida teha on pidevas muutumises. Rahulolu tehtuga on küll olemas, aga... rahutus hinges on kasvamas. Aega igaks asjaks on oma aeg ja koht. Täna on aega vähe, kuigi koht on õige, seega koht ootab õiget aega ja ehk ka oma aja peremeest aedlema.
Postituse alguses oli minu jutlemist-arutlemist vaadatud 4 korda minu õnnenumbrit 7 ehk 7777 korda. See on ilmatu tore. Mu jutt võib ehk vahel olla kaootiline ja pillutatud, aga üldiselt on mul natuke ka midagi alati öelda. Kui öelda pole, siis on parem vaikida ja kuulata/lugeda seda, mis on teistel öelda/kirjutada.
See on omaette aja lugu ja ajalugu, päevaraamat (või pigem siis nädalaraamat), mis kajastab seda, mis just hetkel on oluline ja väärib talletamist või kõval häälel ütlemist. Lugemist, arvamist ja ilu loomist enese ümber!
Sellest aias sain aianduspisiku minagi, kes ma varem üheski iluaeda polnud sattunud. See peab olema meeletu andumus ja armastus, mis on suutnud sellise ilu luua ja mõnikord on mul kahju, et minul aianduse suhtes nii sügavaid tundeid pole.
VastaKustuta