Ringreis Lõunaosariikides

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada algusest. Kuskil jaanipäeva paiku avastasin, et kuuseheki ees olevasse peenrasse on kokku juhtunud vahva kooslus sinistest ja kollastest taimedest. Värvusõpetuse kohaselt pole nad küll vastandvärvid, kuid mulle see värvimäng väga meeldib. Lisaks on sinine see minu lemmikvärv!! Sealt sündis otsus, et see peenar saabki sini (lilla)-kollase(oranži) värvusega taimede jaoks (lehed/õied). 

Headele sõpradele sai mokaotsast mainitud, et kui kellelgi peaks harvendamise käigus selliseid üle olema, siis minule mõeldes võib nad potti panna. Teema postituse all arenes aga välja külaskäigu plaan Tartumaa aedadesse. Loomulikult oli see kõik suhteliselt eksprompt  ning plaan väga ambitsioonikas, aga teade seda, et ilmselt ma väga rohkem puhkuse aega käimisi ei mahuta, siis sai see sõit ette võtta.
Lillehaldjas ning lapsed seltsiks alustasime Rahutu Rahmeldaja aiast. Ja küll tema ikka jõuab!! Tema aia suurus ning taimedekooslused ja taksonite hulk- see kõik on muljetavaldav. Tema ise muidugi ka! Vägagi muljetavaldav inimene!

Otseloomulikult ei saanud me juba sealt "õigel" ajal liikuma ning suur päevaplaan oli juba segi nagu pudru ja kapsad. Järgmine peatuskoht silme ees, väikesed juhtnöörid liikumiseks saadud, jätkus teekond Muhedike aia poole. Sellesse aeda sattusin ma teist korda. Loomulikult ei olnud ma enamikke taimi seal varem näinud (kuigi peremees esimesel korral tegi meile ekskursiooni) :) . Kuid arvestades seda, et taimi on seal erinevaid tõesti väga palju ja mina alles algaja-rumal, siis ei imestanud ma selle üle sugugi. Sel korralgi jäi silma taimi ja vaateid, mida eelmisel korral ei osanud näha või ei olnud nende nägemiseks/märkamiseks ma ise valmis.

Kui Rahmeldaja juures läksime ajakavas lõhki, siis Muhedike juures polnud enam miskit lõhki minna :)
Pererahvas oli minu üleskutset vägagi tõsiselt võtnud ning nii ma lahkusin päris mitme uue taime omanikuna.

Edasi viis meie tee Aidi ja Oti juurde, kes lisandusid ringreisi suhteliselt viimasel hetkel. Kuivõrd neil kiired ajad käsil ning meie otsustasime samuti nüüd tublimalt kella jälgida, siis jalutasime nende imelises uues kodus kohvitass näpus (ma ei tea mitmes juba sellel päeval!!?). Valgel ja soojal ajal käisime seal esimest korda. Pererahvaski ju alles avastab ja uudistab, mis tal seal küll on ja kust kes nina välja pistab. Nii jäidki seal silma uhked õitsevad roosid (talu vanad olijad) ning loomulikult ogoroodina (talu uus tulija).  Ja maasikad! Nii täis maasikavarsi pole mina oma elus veel küll näinud!

Edasi jätkus meie teekond Tea aeda. Sinna jõudsime me ikka üsnagi õhtul.  NO eks see ole keeruline, kõik kaunid aiad ja veel kaunimad aednikud ühte päeva mahutada (ja poolikusse veel). Igal juhul lasi lahke perenaine meid veel õhtul oma aeda. Esiti tundus, et tema aed on väga tilluke. Tegelikult loomulikult oli see suur aed maja taga peidus ;)
Tema aias ma korra isegi mõtlesin, et küll oleks endalgi hea omadaväikest linnaaed, mitte suurt taluaeda. Kõik oli nii ilus ja sätitud ja kombineeritud. 

Ja ikka sai sealtki autosse mõnigi taim minu aiakesse uut elu elama.

Vahetult enne päikeseloojangut jõudsime me Tsiili aeda. Tema juures olen ma käinud päris tihti. Või noh, tihemini kui teistes aedades. NO on ta üks kange naine küll!!  Ja küll ta alles jõuab! Vahel ma loen blogijate postutusi veel ajast, mil nad alustasid (blogimisega või aiandusega) ja siis vaadates neid vanu pilte ja olustiku kirjeldusi ning võrreldes neid hetke oluorraga, siis tekib vahel lausa hirm! ning suur küsimus- kas tema päevas on rohkem kui 24 tundi? Igal juhul on Tsiili juures imeline ning iga korraga ikka imelisem. Tahaks ka osata nokitseda läbimõeldult ja järjest liikuda nii aia kujundamisega kui ka loomisega. Olen nagu kirp, kes teeb siit ja sealt ja kolmandast kohast ning lõpuks pole ikka miskit tehtud ning millegagi rahul!

Vahepeal loojus päike, sai pakitud tühjadesse kohtadesse autos taimed, tänatud perenaist vastuvõtu eest, natuke teetöid ning veidi enne keskööd olimegi Lillehaldja imelises aias. Pisi-pisi linnaaiake on uskumatult suur, kui tema eest hoolitseb ning teda kujundab arukas aednik. Mõnesse suurde aeda ei mahu iial nii palju huvitavat, kui on selles aias. Mina, vana kanapime, tahan seda imelist aeda jälle külastada. No et ikka päevavalges oleks ka nähtud ja taimed tuvastatud. Kuigi oli juba hiline aeg ning nähtavus hämaruses veidi häiritud, sai aeda tajutud hoopis teiste meeltega. Õhtuhämaruses aed on müstiline. Tunne selles aias oli nii mõnus! Aia aura? või aedniku oma? Vot ei teagi , ehk mõlema oma koos, sest eks aed on ikka aedniku nägu ning kui nad ühte kasvavad, siis ei saagi enam aru, et kus aed lõppeb ja aednik algab ning vastupidi. Kas peakski tajuma seda piiri? 

Kui aiast kodupoole alustasime sõitu, siis sai varem Lillehaldja istumiskohaks olnud eesiste ning selle jaluts samuti taimi täis. Oeh! Kell oli juba peale südaööd kui me lastega lõpuks koju jõudsime. Väsinud, aga õnnelik.  Abikaasale jätsin ma öösel taimekogustest esiti vargsi rääkimata. Ta sai neist teada hommikul. Aga ikka nii, et enne temale üks rõõmustav uudis, siis taimede kanne kasvukohta :)

Oli suurepärane päev! Suurepärased aiad! Tohutu töö nende taga. Imelised inimesed nende loojatena nende sees. Taimede arv, mis uue kodu said, on täpsustamisel. Osad neist said maha järgmisel päeval, osad saavad kohe-kohe ning osad peavad veidi elama potis- kes vajaliku koha ettevalmistuse ootuses, kes kosumise eesmärgil. Ma tänan teid kõiki mind ja mu reisiselle vastu võtmast, aeda näitamast, enda aega meile kulutamast, võõrustamast, inspiratsiooni andmast ning taimenutsakaid jagamast.

Puhkus hakkab samuti vaikselt lõppema. Pikk kolm nädalat on mööda tuhisenud nagu hingetõmme! Palju uusi ideid on pähe roninud seoses terassi rajamisega ning keldriehitamisega (õigemini renoveerimisega). Üks projekt saab ehk nüüd lähipäevil ka valmis (õigemini esimene etapp sellest), pean vaid mõned taimed Järvseljalt veel tellima, aga see jääb ilmselt uude nädalasse. :)

Kuivõrd mälu on ilma rindel lühike, siis kirjutan ajaloo huvides ka sellest, et meil on ikka väga kuiv olnud. Korralikud vihmad jäävad maisse, juuni algusesse. Jaanipäevavihm küll oli abiks, kuid cm jagu kastmist on ikka vähe. Maasikasaak vanal põllul jäi olematuks suures osas kuivuse tõttu- mari vaid sõrmeotsa suurune, põllu madalamas osas veidi suurem. Osad taimed kuivasid ning hukkusid. Juuni viimased päevad ja juuli esimesed olid südasuviselt palavad ning päikeselised. 6. juuli õhtul hakkas sadama ning mõne tunni vältel kastis aeda. Täna istutades selgus, et kamara all on vast paar cm niisket mulda, edasi on kuivus. Putukaid on väga vähe (sääski) ning õhtutundidelgi saab meil õues asjatada. Mõnus!

Täna saime selle aasta esimese äikese osaliseks. Müristamist oleme ikka varem ka kaugelt kuulnud, kui täna õhtul läks äikesepilv üle meie.

Lisaks võtsin endale kasutusse taaskord aiavihiku, millesse õhtuti teen ikka märkmeid päevastest tegemistest aiarindel,ilmast ning tegelikult ka muust. Kuna arvutitaha postitama väga ei jõua hetkel, siis on see asendamatu vara, et tagant järgi kirjutada ning aastate pärast mäletada.