Selleks, et kõik ausalt ära rääkida

selleks tuleb alustada algusest.

Olen siin mõnda aega mõlgutanud, et kui vana siis see minu aed ja aia lugu on? Kas sama vana, kui talukoht ise või sama vana, kui meie siin elamise aeg? Või siis peaks ta iga lugema sellest, kui esimene iluaia taim siia sai maasse kaevatud (selline tore ringpeenar diameetriga 1 meeter (muigab enda "geniaalsust")? Või siis see hetk on alguse hetkeks, kui otsustasin, et ise ei pea jalgratast leiutama ning hakkasin ise õppima raamatutest, internetis sorides? Või siis sel hetkel kui otsustasin, et nüüd hakkan ma aiaga tegelema.? Vaatan mida aed mulle räägib? Mida see minu kohavaim mulle ütleb. Või ongi tal ehk hoopis mitu sünnipäeva, mitu vanust? Kohavaimule mõeldes, arvan, et aed on ikka vana juba. Endale peeglis otsa vaadates leian, et see aed on verinoor, ennast alles avastamas ja loomas. Nagu aednik ise.

Nii ongi, et kui ma künkapeenraga olin seni üsna rahul, siis hetkel mõlgutan mõtteid, see kõik ümber teha. No kes see loll paneb siis floksid samasse peenrasse iirisega. Kui aediirised muidu suudavad pool suve terved püsida, siis floksid aitavad seenhaiguste levikule kenasti kaasa. Ja kes see ütles siis mulle, et floksi peab täispäikesesse elama sättima? Eks tundub ju isegi loogiline, et päikeses ning tuules ei tohiks hallitused külge hakata. Aga kas see floks siis tahabki sellist lauspäikest? Kui taim ise on õiges kasvukohas, siis ei jääda nii kergesti ju haigeks ka. Seega iirised jäävad paika, floksid kolivad ümber varjulisemasse kohta. Nüüd tule veel koht leida :D

Maja taga asuvast peenrast tuleb välja kolida pudi-padi, et seal saaksid roosid nautida oma elu. Roosidele seal meeldib ja mulle meeldivad nad seal ka. Ja üldse on nad mulle meeldima hakanud rohkem (nad on mulle alati meeldinud, aga nüüd nagu rohkem jälle kui vahepeal). Sinna jäävad esialgu peamiselt roosid-kibuvitsad, pojengid- päikselisemasse osasse ning mõned hostad (kuigi plaanin ka nemad oma majaesise projekti- tekkis koht, kust ma muru niita ei saa (aga ma olen laisk ju) ning see seoks selle projekti tervikumaks (vähemalt ma arvan nii)). Aga sellest siis kunagi, kui ma enam vähem selle projekti esimese etapi lõpetatud saan.

Ühesõnaga, olen nagu kass poegadega (JÄLLE) ja rahul pole suurt millegagi, samas nagu olen ka, aga samas jälle tundub, et teistel tuleb see taimede kombineerimine ja sättimine ilusti välja, aga minul kuidagi ei saa see asi klappima. Oeh! Enesekriitika on üks asi mida ma valdan kenasti.

Aga, tegelikult tahtsin näidata oma aia hirmsaid kolekohti. Neid mis nn eesaeda jäävad ja mille korda saamine on prioriteet number 1. Lihtsalt mõni asi seisab ajutiselt kauem, kui oleks tahtnud. Küll saab needki tehtud, lihtsalt aega läheb veel veidi. Kanatust mul on tekkinud aastatega ikka juurde ja loomuomast kärsitust jäänud vähemaks. Vahel lihtsalt saab kärsitus kannatlikkusest võitu ja siis ma torisen-porisen ja turtsun veidi. No ikka selleks, et pärast jälle kannatlikult edasi elada ;)

Kolekoht 1,2,3-ehk siis paneelid, mis ootavad, et saaksid keldri katuseks, liiv mis ootab, et saada segusse tsemendiga ning keldriehituseks ära kasutada ning muld, mis ootab oma aega (see tuleks prsendi alla ära tõmmata)

Kanalisastiooni imbväljaku auk ja küngas. Need saavad üheks siis, kui imbväljaku lõplik lahendus paika saab

Kolekoht kruusahunnik sissesõiduteekese otsas, otse keset õue- siin kauem elanud, kui meie. Vajalik keldriehitusel, ülejäägist saab tulevikus parkimisplats (mille ümbruse saab jälle haljastada ja ilusaks teha)
Ala, kus kuuke tagasi olid lauad, palgid jms, mille Abikaasa vastavalt seisukorrale lõikas kütteks, ladus ümber või vedas komposti-lõkkesse. Taevasina ja päikesekulda :)
Aga kopp käis meil ka vahepeal. Lasime tiigi puhastada ning kunagi keldrist välja tõstetud sodi teise keldrisse tõsta. Nii vahva on kohe olla. Üks kolekoht likvideeritud (veel vajab viimistlemist ja muruseemet). 
Oeh, kui jõuaks selle koha nüüd siledaks korralikult, sodi välja tiigist ja planeeritud alast, siis saaks ilusa koha siia ka teha. Haljastada iluaia mõttes ma seda ala ei jaksaks, aga midagi peaks ometi tegema. Ehk mõned männid-kuused?! mustale kuusele seltsiks? Ja kalad tuleb vist ka tiiki tuua- jube roheline on see värk.

Sodi, millest ennist rääkisin, sai teise keldriauku. Sinna künkapeenra sisse. Künkapeenras on ka kahusid seoses sellega, aga loodetavasti mitte jäädavaid.


Ja majaesine projekt vaikselt kulgeb. Vaevaliselt, aga siiski. Kui tervis korda saab ja õud tagasi tuleb, siis saab vast ta ikka enne sügist valmis ka. Aknast välja vaadates mõtlen, et ala ise ju väike, kuidas ma küll nii aeglane olen!

Umbrohust peenardes ma parem üldse ei räägigi. Kohutav! Sellist kaost mul vist polegi enne olnud. Ja jälle mõtlen, et kuidas küll teised jõuavad, aga mina mitte.

Aias endas hakkavad roosid oma esimest puhkemist lõpetama, alustanud on floksid ja päevaliiliad. Esimene kombain sai põllul nähtud 23. juuli ja laupäeval avastasin, et meie sügist kuulutav vaher on hakanud lehetooni muutma. Ilm on muutlik, pigem jahe (mis mulle aias asjatamiseks sobib) ning üsna tuuline (mis on kuidagi üldse sellele vegetatsiooniperioodile iseloomulik, et mitte öelda tervele sellele aastale). Kuivale mai teisele poolele ja juunile (sisuliselt lõpuni) on järgnenud üsna märg juuli. Loodetavasti tuleb augustis suvesooja ja päikest ning september kostita veel ka vananaiste suvega :)

Kommentaarid

  1. Hahhaa, nii tuttav jutt. See kuri hääleke, mis sosistab, et kuidas küll kõik teised... Ja kõik teised laovad ka blogisse oma ilusate kohtade ja ilusate taimede pilte üles sest hallituses floksi või kasutamata ehitusmaterjalide ladustamiskohta ei näita ju naljalt keegi. Tubli, et algust tegid, muidu jäämegi siin kõik kurtma, et kuidas küll... :D

    VastaKustuta
  2. Ja ikkagi, kõige selle kohta võiks öelda, edasiviiv. Võtab ta aega palju võtab, aga eks see loometöö ei ole selline hops ja korraga. Ikka läheb aega, kas siis vaatlemiseks-mõtlemiseks või siis teostamiseks. Usun, et protsess ise õpetab palju ja eks ned kogemused tulevad ka paraku meil sageli ka läbi vigade. Aga peaasi, et endale meeldib- tegutsemine, teostamine. Palju jaksu ja häid leidmisi sulle. Mina teen oma aias paraku , tundub, veel mitmeda aastad(kuni õpin) vaid nö. hädapärast ja aed haljastab end sageli ise. Midagi suuremat ei kujuta ettegi, et saaks veel ette võetud. Aga ollen leppinud, on nii.

    VastaKustuta
  3. Enesekriitika kunsti valdad tõepoolest hästi :D liigagi. Nuur aed on, nuur. :) Ja need kolepildid nii koledad polegi, ma võiks su iga kell üle trumbata :) Tiik on lahe! No ja sellest sa ju eriti ei räägi, et sul on pere ja põllumajandus lisaks. No ja viimati käisid sa tööl ka. :D ja koolis!

    Edasiminek on vägev. Kui see parkimisplats valmis on, siis hakkavad hordid seal parkima ja su puukoolis ringi vaatama, see juba paistab :D

    VastaKustuta
  4. Küll jõuab. Kõike jõuab. Tasapisi, rahulikult, jalg jala ette. Küll ta tuleb, kus ta pääseb. Peab siis kõik tänased tahtmised kohe homseks kätte saama. Ja asjad on ilusad ka oma arenemises, nii et... ilus ja põnev on sul seal sellegipoolest.

    VastaKustuta
  5. Jah kolekohti me näidata ei taha tõesti aga kelle siis poleks, enamasti on ja närivad hinge ja närve aga jõuab ikka nii palju kui jõuab :) Tsiili jutt õige, peale aia on Sul ju veel tuhat muud olulist asja ja aed peakski olema stressiravi kõige muu kõrvalt. Ei tohi mõelda, et kuidas teises jõuavad. Ega jõua küll. Isegi ainult aiaga tegeldes ei jõua, mina kül ei jõua.

    VastaKustuta
  6. Hästikorraldatud tegutsevas talus ei peagi olema ainult iluskohad. Klassikaliselt on olemas mõisted nagu majandushoov, "seaduslikud" materjali ladustamise kohad (loe hunnikud) ja puuhoov või puuplats. On tarbeaed ja on iluaed. Südamerahustuseks võiks vahepeal uurida Tulp ja tulp blogi, kes lahkelt tutvustab Eesti ajaloolisi krundikujundamise põhimõtteid koos näidetega. Aeg on edasi läinud, kuid midagi on õppida ka omaenda esivanemate tõekspidamistest ja traditsioonidest. Tubli oled!

    VastaKustuta
  7. nojah, ma ei tea, kas peab siis kõik olema nii ideaalses korras...seda ehk siis kui eesmärk on näidata oma valdusi :) Eks kodu ole ikka rohkem elamise-olemise koht, kus toimetada oma toimetusi, mis on südame lähedased ja oma unistusi vaikselt ellu viia ... ei ole vaja rabada nii, et aed hakkaks meie elu elama! :)
    Mina, kes ma muidu ka suhteliselt kärsitu, olen vähemalt aias see, kes naudib protsessi... ja selle hulka kuuluvad ka need hunnikud ja nn. kolekohad....eks need ju tasapisi ikka vähenevad ja kui vaja saab neid juurde ka tekitatud! :)
    Ja teiste ilusaid vaateid vaadates saab lihtsalt inspiratsiooni....kuhu poole liikuda ja mida vältida, mis enda olemusega kokku ei sobi!
    Nii et Margot, take it easy! Ei peagi nii hullult tubli olema...naudi hetke! :)

    VastaKustuta
  8. hih, kui sul on vaja enesehinnagu tõstmist kellegi teise kolekohtade abil (milleks küll on vaja olla "naabrist parem"? :D) , siis ma võiks ju saata pilte erinevate vaadetega :). näiteks variatsioonid teemadel: 3 aastat rohimata lillepeenar - võililled, ohakad ja metsmaasikad läbisegi rooside ja pujängidega või hostad keset naistepuna ja naati... või peldikupott keset õue... või laua- ja pappkastivirn... või tünnid-plännid koos armatuurvõrgu juppide ja muu imeliku kolaga.. või ümberkukkunud puuvirn kraaviservas (vat see tuleb ära koristada, seal hakkavad elama mingid fassstikud elajad).

    trumm

    VastaKustuta
  9. Lugesin ja naersin, muudkui naersin. Hunnikud on aedniku lahutamatud kaaslased ja lahti neist paganaist ei saa kohe kuidagi. Kui mul mõni aasta tagasi süda täis läks, hakkasingi neid pildistama ja siis hakkasid nad ka kuidagi vaguramaks muutuma ja kaduma. Aga kui käsil on ka veel ehitus, siis polegi ju midagi imestada. Küll hakkavad nad ka Sinu aiast kaduma, et uutele kohta tekitada :D
    Tiik jäta tänavuseks aastaks rahule, ta on segisongerdatud ja vajab settimist. Sa peaksid ta taimestamisele mõtlema, mitte kaladele, need ajavad vee veel sogasemaks. Aga on palju taimi, mis aitavad vee puhtana hoida. Ja veel oleks vaja veele veidi varju, seda vetikad ei armasta. Lauspäikeses tekib vetikas nii ehk nii.

    VastaKustuta
  10. Kõik on kommentaarides juba ära öeldud :)

    VastaKustuta
  11. Jõudu ja jaksu, küll saab kõik korda ka! Tubli oled vägagi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar