Uni ja unistused

see on nii kummaline, kuidas vahel mõte uitama läheb. Tavaliselt on päev nii kiire, et aiamõtteid eriti mõelda ei jõuagi. Hommikul on kiire tööle, tööpäeva jooksul on hea kui suudad leida hetke, et mõelda mis õhtul süüa teha ja kas poest ehk midagi juurde peaks tooma selleks. Peale tööpäeva kibekiirelt koju. Noh, auto roolis võiks ju mõelda, aga seal võib muudele asjadele mõtlemine halvasti lõppeda. Kodus aga ootavad igapäevased kodused toimingud. Kui tööpäeval aeda jõuan, siis seal on ikkagi mõtted seotud sellega, et pagan! jälle hakkab see va umbrohi ennast välja pressima ning mõtted koonduvad mõrvarlikult umbrohu hävitamisele. Kui siis kord voodisse jõuan, siis on kaks võimalust: ma uinun enne, kui pea padjalegi jõuab või ma uinun mõni minut peale seda. Vahel on kolmas variant ka- uni ei taha tulla. Mis sest, et keha on päevast rampväsinud, vaim on virk ning peas keerlevad mõtted. Kahe viimase variandi puhul on tabatud hetk, mil mõte läheb uitama- ühepuhul uitama hetkeks, enne kui uni teadvuse viib, teisel puhul võib ta lõputult uidata ja maailma asjade üle arutleda või unistada ning pean lõpuks end sundima mitte mõtlema, mõlgutama, unistama...Viimasel ajal uitab see mõte keldrimäe juures. Mägi, mida mul täna ju veel ei ole. Aga kui see kord olema saab, siis saab see olema parasjagu huvitav projekt haljastuse mõttes.

See saab olema kohas, kus ühele osale hakkab peale paistma päike kohe hommikul, üks osa saab päikest päeva jooksul pea kogu aeg, üks osa ei saa seda päikest rohkem kui mõne tunni, üks osa saab vaid õhtust otsest päikest mõne tunni. Vaimusilmas olen sinna ette kujutanud igasuguseid asju, aga mõtet, kus oleks see ahhaaa hetk sees, seda veel pole tekkinud. No pole ju mägegi veel. On vaid teada koht, kus see mägi olema saab ja väike visioon, milline see keldrimägi ilma haljastuseta välja nägema hakkab. Aega unistada ja mõelda on hea. Kui idee tuleb, siis teaks näiteks ka seda, millist mulda tellima peaks selle ala katmiseks. Ja võimalusi on ju lõputult- alates kribudest kiviktaimla värvikatest tegelastest lõpetades kääbuskasvuliste madalate okkalistega näiteks....

Uitamisest rääkides. Käisin eile ühes pisikeses aiakesest Tartu linnas. Olin seal korra varem ka käinud, kuid toona tutvusin aiaga taskulambi valgel. Täitsa huvitav oli. Müstiline! Olles armsale inimesel ikka lubanud, et tulen ka päevavalges, ei saanud hing enam kuidagi asu. Esimene katse nurjus, kuid mis siis ikka. Vihma kartuses ja esimeste piiskade langedes jõudsin ma lõpuks kohale. Aed oli ikka pisike, aga nagu mäletasin sumedal suveööl käimisest- aardeid täis. See kõik veel oskuslikult kujundatud. See, et aed on pisike, tähendab tavapäraselt keerulisemat kujundamist. Tiial on see suurepäraselt välja tulnud. Ei puudu sealt aiast ei õunapuud ega marjapõõsad, olemas on varjulilled ja päikeselembed, väike sooke, väike kruusaaiake ja palju muudki põnevat. Kahjuks oli aeg seegi kord see, mis nuhtles seljas ja kiirustas takka. Jõudsin vaid mõned klõpsud teha (ja sedagi telefoniga, sest loomulikult olin pühast hajameelsusest fotoka hommikul koju unustanud).






Väga vahva Larixi sort. Tundus ka selline, kes aias olema peab. Kahjuks nime ei fikseerinud.



üks üliäge floks, kahjuks pilt veidi moonutab värvi. Selline mõnus sinise varjundiga sort. Pean selle enesele ka saama :D
Enda aias toimetamiseks hetkel aega napib. Ei teagi, kuhu see käest kaob. Eks neid sotsiaalseid kohustusi on suure pere korral ka omajagu ning eks mõned asjad on kuidgi ühele perioodile kuhjunud. Õhtud on lühemaks jäänud ja ööd on juba augusti lõhnaga. Pimenevaid öid saadab sirtsude väsimatu saagimine. Varahommikul ei ole ime, kui maad katab udu. Tavaliselt tõuseb ta meil õhtul idakaarest. Vahel näitab enda vaid hetkeks ning kaob, vahel jääb hommikuni, mil päikesekiired ennast sellest kord vesisemast kord tummisemast piimasupist läbi murravad ning uue päeva alanuks kuulutavad.

Aias on viimasel ajal rõhk korrastamisel. Üks tuttav ütles alles mõne aja eest tavavalt: " Ah, et teil on ka nii, et kui midagi ilusat hakkab valmis saama, siis tuleb õuele kopp". No ja siis ongi nii, et pigem korrastada kuniks kopameestel saab meie aias müramisest kopp ette ning tehtud ponnistused aed korda saada, ka tasuma end hakkab.

Ikka igal õhtul püüan pooltunnikest leida selleks. Nüüd oleks veidi istutada vaja, sest Tiia juurest tulles ma ei tulnud mitte kaks kätt taskus tagasi. Kui lisada veel samal päeval mõni tund varem Järvseljalt tulnud uued mustad sõstrad, paar vaarikataime ning nipet-näpet veel enesele ning Abikaasa õele-emale, siis oligi auto pagasiruum täitsa täis. Nagu ikka sellistel puhkudel arvestan koju minnes sellega, et kallis kaasa mind vähe altkulmu vaatab. No aga ta ise tahtis sõstraid ja vaarikaid. Muu oli nagu oganiseerimise eest ;)

Istutamist jagub tegelikult vist terveks päevaks, kui kord nüüd see ette võtta. Mõndagi on eelmise aasta pottides, mõndagi on külvatud, mõndagi soetatud ja mõndagi headelt sõpradelt kuidagi iseenesest koju jõudnud :D Teate ju küll- pott kuidagi iseenesest jõuab autosse, kuigi vahel püüad vastu punnida. Kodus ikka leiad, et vahi sinder, hiilis mu´ga ikka kaasa, kuigi ma nii kindlameelsest olin otsustanud, et mitte ühtegi.... Ja üldsielt on see EI ütlemine nii raske, eriti, kui kaasaalujad muudkui ahvatlevad... teate küll, viimase kuu jooksul juba vähemalt neli korda!

Lisaks marjadele tuldid Järvseljalt kaasa sealt (peaagu iseenesest, teate küll,):

  1. 3 Elupuud ´Holmstrup´- üks nurk vajas kolme mütsakat
  2. Astilbe ´Sprite´- tundub et tabamas on miskine vaimustus nende suhtes
  3. Kare päikesesilm ka (kollaste nurk vajab kollast)
Ja loomulikult kulub aeg ka hoidistamisele. Kell lõi just kesköötundi ja lõpetan kurkide marineerimise ning mustsõstramoosi keetmise. No kui kord keldrimägi on, siis peab ju selle all kelder olema ning kui kelder on, siis peab sinna ka miskit sisse olema panna. Ja unistama ju peab, neil on komme aegajalt teatava aja tagant just siis, kui õige aeg on käes, täituda ;)



Kommentaarid

  1. Teame, teame :) täiesti iseenesest ja juhitamatult tulevad need taimekesed :D Unistada on mõnus, see on eluliselt tähtis tegevus. Ilma selleta jääks pool ilu ja pooled mehised teod tegemata. Ja Tiia aed on ikka armas :D

    VastaKustuta
  2. Ohh, milline hunnik purke!!!Küll te olete tublid, kõik te, kes te sisse marineerite jms

    VastaKustuta
  3. Oh, kui palju sa oled jõudnud. Ja mõtted tulevikust ja visioonid, need jälle toidavad ja kui kunagi elustuvad, see ju vaid rõõm. Töö ja oma aiasaaduste kõrvalt ei jäägi ju teab mis palju aega. Armas aed on ka , mida sa külastanud oled. Mõnus, hubane.

    VastaKustuta
  4. Ilusad unistused ja küll nad ka täituvad.Tiia aias olen minagi hämaras käinud,tuleb valges ka minna.

    VastaKustuta
  5. no unistamiseks ikka peab aega leidma....kas siis enne uinumist või ärkamist...ja autorooliski kui tee on tuttav...siis ei juhtu nii nagu minul kord Pärnust tulles, et märkasin alles Valga piiripunktis, et ups, vist sõitsin kuskil valesti! :)

    VastaKustuta
  6. Tiia pisike aed, mis mahuks lapse peopessa on tõeline ime.
    Unistused on toredad asjad, ilma nendeta elu edasi ei liiguks.
    Keldripealne on suurte võimalustega. Kui tal on lame katus, on seal rohkem võimalusi, kui ainult taimestamine. Meie lagi oli pisike ja seepärast sai sinna vaid see lehtla ja taimestasin ma vaid keldri küljed. Olnuks ta suurem, oleksin mahutanud selle varikatuse alla terve suveköögi koos kamina ja suitsuahju jms-ga. Selline ehitis olnuks mõnus lauspäikeses ja vihmas.
    Viimane pilt on Sul kõige ilusam. Hea teada, et on peresid, kus lapsed söövad puhast kodutoitu. (Y)

    VastaKustuta

Postita kommentaar