Virumaa, mu Virumaa

Aasta tip sündmus toimus sel aastal kaunil Virumaal. Meid kutsus enese aeda armas Männituka talu perenaine.

Ettevalmistused selleks vahvaks päevaks algavad juba hooaja algul, kui aednik saab näpud mullaseks ning esmased inventeerimised aias tehtud. Siis hakkab kasvama potsikute ja tutsakate hulk kuskil aiaosas. Juures sildikesed taimenimedega ning lisaks ka uue omaniku nimi.

Kiskjasiil sel korral tulla ei saanud ning olin lahkelt nõus taimekuller olema. Autosse sai pakitud hunnik taimi, kastike head-paremat Neljandikule ja kahe päeva eluks vajalik kraam neljale ning sõit võiski alata.

Pika sõidu sisustamiseks klõpsisin mõne pildi teele jäänud huvitavatest.

Ja lõpuks me kohal olimegi. Oeh! Järgnes emotsioone täis kallistamine, rõõm armsate inimeste nägemisest ning taaskohtumisest, aga ka esmanägemisest.

Köögikata meisterdas poole ööni ja hommikul edasi igale Aalujale oma talismani- Neemekivi! Enamik said endale valida ainulaadse ehte, mida igaüks saab kanda vähemalt kord aastas- päeval mil kohtume- kindlasti.
Mulle väga meeldis Männituka talu kanala. Väga imponeeriv! Ei teagi, kas kanad sealseid atraktsioone ka sihtotstarbeliselt kasutavad?
Siis kui me kogunesime, siis iga auto taga toimus analoogne sagimine. Avati päraluugid ning tooja sai lahkelt oma kaasavara laiali jagama hakata. Auto taha tekkis ka kohalolijate tunglemine, kõigepealt ikka kalliralli ning siis pisike uudishimupisikust nakataumine- mida põnevat sealt nüüd küll välja tuleb. Maailma parimad pakkijad muide on Aalujad, sest sellist taimekonsentratsiooni ruutmeetrile (või kuupmeetrile) nagu nemad suudavad asetada, ei suuda ilmselt keegi ;)

Aiavaadetega läks minul sedapuhku nii, et ega ma neid väga teinudki. Lauspäikeses on pildi tegemine niiehknii keeruline, aga tegelik põhjus peitub sootuks muus- suures avastamise rõõmus ja kuulamise tuhinas läks see lihtsalt meelest. No eks sa püüa suu ammuli teha eksponeeritavaid kaadreid!  Aga selle suure ja avara ning ilusa aia vaated ning potentsiaal on mul talletatud enese kõvakettale. Pererahvas on teinud suure töö ning müts maha teie ees! Kindlasti ei ole see aed valmis ning vanuse kasvades, muutub see aed veel lopsakamaks, imelisemaks, müstilisemaks. Jõudu, jaksu ning hullvahvaid ideid Sulle, armas Männituka talu perenaine!! Ent egas ma sealt nüüd ühegi pildita ka tulnud. Mõned õnnestunud pildid ja detailid minu kaamerast:
Sellised kiiksuga puud on eriti ägedad.


Loomulikult olid lastele kõige suuremaks atraktsiooniks ikka hobused. Peale nende avastamist ei olnud lapsi ikka hulk aega ei kuulda ega näha ning meie preilid leidsid, et meil on küll viimane aeg endalegi need auväärsed loomad võtta.
Peale Männituka talu läksime Angelsina juurde. Sõit toimus kuulu järgi lausa 12 autolises kolonnis. See võis olla päris huvitav vaadata tema naabritel, kui neid autosid siis mudkui tuli ja tuli ja...

Angelsina aiake on linnas ning kuigi Männituka kõrval on tegemist pisikese aiaga, siis oli avastamist seal kõigile. Mulle küll väga roosid meeldivad, aga ma ei ole neid enese aeda väga palju toonud, samas neid ikka mõned on. Angelsina aias paelus nii mõnigi roos mind ja tundub, et mul on just neid eneselegi vaja. Aitäh, et Sa meid vastu võtsid, hea Angelsina!
Ja selle pean ma ka saama :D
Sõit jätkus! Ikka seesama pikk kolonn, kuid uus linnaaed. Aed, mida olen juba väga kaua tahtnud vaatama minna. Ja aia perenaine! Kuigi tegemist on pisikese linnaaiaga, siis tuleb tõdeda, et tema aias on taimede kontsentratsioon ülisuur. Tema on rahul ja tema teine pool ka, sest muru on niita väheke :)
Jõudu ja jaksu Sulle, armas T!

Päeva lõpuks jõudsime Käsmu, kus ööbisime. Kondasime veidi poolsaarel ringi, panime põske esimesed mustikad ning nautisime merekohinat. Mandri inimestele on see ikka eksootika. Öö möödus küll suurema magamiseta. Ei teagi, kas põhjuseks oli võõras koht või päevased suured emotsioonid või mõlemad koos... kogu see emotsioonide virr-varr sai sellel ööl uuesti läbi tehtud. Oeh!

Teisel päeva külastasime Sagadi mõisa ning seal asuvat metsamuuseumi, kus veetsime mitu tundi.

Väike ihukosutus Rakveres, kus saime ka korraliku vihma-ja rahesaju osaliseks. Kogu kodutee sadas, kord vähem, kord rohkem. Oli seitsmevennapäev.  Üldlevinud on ilmaenne, et seitsmevennapäeva vihmasadu kestab seitse nädalat järjest. Samas on öeldud ka, et kui seitsmevennapäevani on sadanud, aga sellel päeval niipaljugi kuiva on, et mees ratsahobusega saab risti üle tee minna, siis läheb pärast ikka niipalju kuivale, et saab heina teha. Näis siis. Vaid ajal, mil sõistime koduõuest sisse ning tassisime tuppa tarvilikku vara, tuli päike välja. Tervitamaks tulijaid.



Ja minuga jõudsid oma uude koju järmised taimed:

  1.  Kuldvihm
  2. Mägivaher
  3. Vapiloom
  4. Kurereha ´Jolly bee´
  5. Emajuurne mailane (seemik)
  6. Täidisõieline tõrvalill
  7. Päevaliilia `Markii´
  8. Lumekupp
  9. Topeltõieline (?) päevaliilia
  10. Üks kelluke
  11. Harilik pune ´Aurea´
  12. Harilik käokuld
  13. Himaalaja jalgleht



Kommentaarid

  1. Nii armas postitus, aitäh ilusate mõtete ja sõnad eest!

    VastaKustuta
  2. Armas kirjeldus nähtust, aitäh! Tore, et ilm suure ürituse kordaminekule kaasa aitas.
    Pisike parandus, päevaliilia on `Markiis`

    VastaKustuta
  3. Oli kena kohtuda ja tore, et mõni roos enda poole kiskuma hakkas.

    VastaKustuta
  4. See oli nii vahva nädalavahetus. :)
    Aga see kirjuleheline ronitaim (jaapani humal vist oli?) oli ka juba Anglesina aias. ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar