Muhedikemaa

Eelmise nädala reedel võtsime ette käigu Muhedike juurde. Esiteks polnud neid kumbagi mõnda aega näinud ning vähekene igatsus oli tunginud hinge, teiseks no oli asja ikka ka. :D

Pärast pikka töönädalat on äärmiselt lõõgastav ja mõnus käia kallite inimeste juures hingele pai tegemas. Loomulikult alutasime sellega, et vaatasime ringi aias. Sattus nii, et Muhedikud polnud kodus mitte kahekesi, vaid neid oli rohkem. Papa võttis kõige väiksemad sappa (nii oma kui ka meie omad) ja nende vanemad ka ning esmalt läksimegi vaatasime üle need mustmiljon kala, kes neil tiigis elavad ja kasvavad. Üks ilusam ja suurem ja värvilisem kui teine. Väga põnev on jälgida, kuidas nad tegutsevad ja kui julged nad on. Ning kuidas väikestele inimestele see toitmine ja nende jälgimine elevust tekitab. 

Peale kalasöötmist tegime tumeneva ja ähvardava taevalaotuse kiuste aias minitiiru. Päevaliiliad olid oma kõrghetke just minetanud/minetamas, kuid õisi jagus sellegi poolest vaadata veel palju-palju. Natuke muidugi kurb, et taevas meid takka kiirustas, aga küllap jõuab neid mõni teine aasta vaadata ja imetleda. Loomulikult ei jõudnud ma kõigist pilte teha, rääkimata nende nimede meelde jätmisest. Aga mõni klõps tuli välja ka. Lisaks innustas nende oma sortide välja kukkumine ka ennast katsetama :). Alljärgnevatelt piltidelt jääb eneselegi silma, et mu selle aasta jätkuprojektiks on kollase-sinise peenar.

Loomulikult ei saa Muhedike juures käies mitte mööda vaadata nende suurest hostade valikust. No tegemist on ikka imetlusväärse kollektsiooniga ja mida aeg edasi seda vähem tundub, et ei saa nende suhtes külmaks jääda. 

Eraldi käisin otsimas ühte tegelast aias. Ta küll ei paljune ehk nagu sooviks, aga pole õnneks ka ära surnud.

Kiire aiatiirukese lõpuks jäid sel korral hortensiad. Ja neid on seal aias omajagu- üks uhkem ja huvitavam kui teine. Pildile sai vaid mõne, sest just siis otsustasid taevased kraanid ennast lahti keerata ning ajasid meid varju otsima.

Veetsime toreda õhtupooliku. Loodan, et see oli vastastikku tore. Tagasitee valisime kõige otsema teadaoleva ning selgus, et vaid ca 52 km lahutab kahte aeda ning sellest on kruusateed vaid napp 3 km. Sõites jäid silma ka juuli alguse tormikahjud. Meie kandis oli ikka ilus ja tore torm või noh, kahjud olid ikka väikesed võrreldes sellega, mida torm korraldas veel rohkem lõunas kui meie.