Tuleb vist külm ja tuisune talv...

ehk korilased võisturelvastuvad

...võiks öeldagi vist isegi, et karm talv on ees ootamas.  Teate ju küll seda, et kui valge mees/naine köögis (või metsas) hullu panema hakkab, siis ei saa see muud tähendada. Kusjuures selle kõige juures ei pruugi ta ennast just valge mehena/naisena tunda. Aga igal juhul, kui kogu see värk, mis meid ees ootab ei lase inimesel  poodi minna, et  külmkapivarusid täiendada, siis peab selleks valmis olema- nälga ikka ennast jätta ei saa ega tohi. Hetkel tundub, et tuleks mõnelgi pool paadile mõtlema hakata (olla nii mõneski Eestimaa paigas sel nädalavahetusel, aga ka täna korralikult taevast kallanud). Samas, ehk peale selle 7 nädalase tsükli möödumist (algas seitmevennapäevaga ja lõppeb see augusti lõpuga), annab ehk lootust, et paati polegi vaja? Kuid talve eest me ei pääse niikuinii- olgugi, et ta võib tulla vaid nime järgi. Tuleb ta siis lühike või pikk, lumega või lumeta, külmaga või külmata. Ja olenemata talvest, poest ei saa kunagi nii head, maitsvat ning kõhule pai tegevat kraami, kui enda kogutud, korjatud ning valmistatud toorainest. Pluss on ju ka see, et kui ise kasvatada-korjata (või tuttavalt talunikult soetades) tead väga täpselt ka seda, mida sa oma toidulauale paned ning perele pakud. On hea, kui suvine-sügisene vara on püütud sügavkülma, keldrisse või purki. Mõelda milline luksus see tegelikult on- tükike suve ning sügist pimedas Eestimaa talves!!

Kapsast me sel aastal ise ei kasvatanud. Reedel läksin hommikul tööle teadmisega, et pean ostma koju 6 kilo kapsast ja liitri õli. No ma tõin igaks juhuks 4 kapsapead, ehk siis kokku ca 8 kilo. Selleks nädalavahtuseks olid tehtud plaanid- teeme (ühe osa) boršipõhjasid talveks valmis. On ülimalt mugav pärast pikka tööpäeva visata potti boršipõhjad, lisada juurde vähe kartulit ja varem valmis keedetud liha (koos lihast tekkinud puljongiga). Igal juhul ilmateenistus ennustas rõsket, jahedat ning vihmast nädalavahetust. Kui õues asjastada ei saa, siis tuleb seda toas teha. Niisiis plaan oli sündinud.

Reede õhtul sündis minu peas veel üks plaan- minna seenele. Internet kubiseb meeletutest seenepiltidest ja meie ei olegi veel kukeseeni otsimas käinud! (abikaasa küll tööga seoses käib metsas, aga seni oli ta sattunud vaid mõne üksiku kohakese peale, kust sai pannijagu seeni kastme tegemiseks toidu kõrvale, tõden, ühel korral praadisin külmkappi ka portsukese). Käisin talle siis natuke peale, et läheme (ta oli just 6 tundi mööda metsasid lasknud ja vaimustust ta silmis ilmselgelt ei olnud) ning paariks tunniks kohalike metsade vahele  me ka läksime. Kell 19.15 metsa- 21.15 välja. Lisandus minemise ja tulemise aeg muidugi ka. Metsas on mõnus, eriti pärast pikka kontorinädalat. Tänapäeval on see ka tore, et telefonid on varustatud üsna normaalsete kaameratega ning põnevaid leide on võimalik operatiivselt pildistada.

Vahva tulemine

Pildistatud mõttega, et tahaks ära määrata.

Sõnajalgtaim- kivi-imar ilmselt- mida leidub kirjanduse järgi Eestis hajusalt

"No pagan! Kus need seened siis on!?" jõudsin juba kergelt tüdineda, sest ligi kolmveerand tunnikest lonkimist oli toonud ämbri põhja vaid mõne seenekese. Tulime sellest metsast välja ja  keerasime metsatukka, kust tegelikult ei oleks osanud uskuda, et üldse seeni seal leidub. Ja tundub, et seda ei osanud keegi uskuda, sest ühtegi jälge sellest, et seal keegi oleks korjamas käinud, me ei leidnud. Nii sain mina ka pildi, kus plats oli seeni korralikult täis.

Peale selle platsi leidmist tekkis hasart :D Kondasime selles metsasalus edasi kuniks hämaraks läks. Uni peale värskes õhus kondamist oli ikka super-hea!!

Laupäeva hommik üllatas ilusa ilmaga. No mis mõttes! Lubas ju vihma. Egas midagi- teeme need purgid ruttu täis ja siis õue. Kamba peale läheb töö ju kiiresti.. Vahepeal tuli meile elektrik. Kuna vihma ei sadanud, siis sain mina ikkagi õue ka. Niikuinii miskit teha ei saa, kui voolu pole. Töömees arvas, et ta pinge all töötada ei soovi. Kauaks seda õues olemise rõõmu muidugi ei olnud, peagi hakkas piserdama (12 paiku) ning ajas ikkagi ära tuppa. Sel päeval küll eriti vihma meil ei tulnud, aga ära segas ikkagi. Puudealused taimealused olid täiesti kuivad, kuid sellise ilmaga rohida ikkagi ei taha- taimed on märjad ning käed saavad väga ruttu märjaks ning poriseks. Nii saigi päeva lõpuks sisse tehtud boršipõhjad. Retsept:

• 1 kilo peeti
• 1 kilo porgandit
• 1 kilo sibulat
• 1 kilo kurki
• 1 kilo tomatit
• 3 kilo kapsast
• 0,5 l õli
• 5-10 spl soola
• 200 g suhkrut
• 4 spl 30% äädikat
• 5 keskmist loorberilehte

Riivi porgand ja peet ning pane õliga potti (sega aegajalt, et ei kõrbeks põhja. Eriti oluline päris alguses, kui taimemahla veel pole tekkinud). Lisa hakitud sibul, viilutatud kurk ja parajateks tükkideks lõigatud tomat. Lisa sool,suhkur ja loorberileht. Tükelda ja lisa kapsas. Hauta tasasel tulel kuniks kapsas on enam vähem pehme. Lisa äädikas, keeda veel paar minutit, pane purkidesse ja kaaneta. Lisada võib siia veel ka muid meelepäraseid maitseaineid ning mängida nende kogustega.

Keetmise vahele sai puhastatud eelmise päeva metsast toodud saaki. Seeni on tore korjata, aga puhastamise lõpuks on ikka parasjagu siiber küll. Ca 20 liitrit kukekaid ning ca 5 liitrit muid seeni sai ka oma esimese keetmise päeva lõpuks. Hakkasin mõtlema, et sellises koguses kukeseeni pole meil vist mitte kunagi korraga olnud. Rääkimata sellest, et see tuleb kõik sisse ka teha. Marineeritud kukeseened maitsevad mulle aga väga. Natuke tahaksin kukekaid veel, saab võiga sügavkülma ka panna.

Pühapäeva hommikul sadas. Vahelduva eduga kõvemini ja hõredamalt. Südame rahuga sai edasi vaaritatud. Armsate kolleegide poolt sünnipäevaks kingitud raamatupoe kinkekaardi kulutasin osaliselt ära ühe hoidisteraamatu peale. Ajasin sealt näpuga järge ning leidsin kukeseenet marineerimiseks retsepti. Ka muud seened said purki sama marinaadi alusel. Marinaad maitses väga hästi (jätsin retseptist välja vürtsi, mida mul kodus polnud ja mille järgi ma sõitma minna ei tihanud- lisasin selle võrra veidi rohkem pipart ning loorberit). Algne retsept 1 liitri vee kohta:

• 2 spl soola
• 3 spl suhkrut
• 3 spl äädikat
• 3 pipratera
• 1 keskmine loorberileht
• 2 vürtsitera
• 1 keskmine porgand
• 1 keskmine sibul

Preilid käisid vavavanemate ja tädidega reedel metsas ning tõid koju mõned kilod pohli ja veidi mustikaid- viimased söödi enam vähem kõik niisama ära, osa pohli ja mustikaid trambiti ära. Lisati veidi suhkrut ning tehti hunnik mahlajäätiseid. Taaskord näpp raamatu vahele ning kohandasin sealset õuna-pohla moosi väheke ning talvine verivorstikõrvane sai keema sätitud. Retsept:

• 500g pohla
• 10 keskmise suurusega haput õuna (meie kasutasime puu alt korjatud antoonovkat)

Retsepti kohaselt tuleks komponendid püreestada. Poti põhja pool klaasi vett, siis pohlapüree. Mõne minuti pärast õunapüree. Keeta ning lisada ca 200 g suhkrut. Nagu ikka koorida vaht ja siis steriliseeritud purkidesse. Mina ei püreestanud kumbagi. Pohlasid keetsin mõnda aega ja õunatükid lõikasin pisikesed- sai väga ok. Suhkru lisasin alles siis kui õun oli sisuliselt püreeks keenud. Järgmine kord peaks ehk väheke särtsu lisamiseks panema juurde tšillit?! Katsetamise ruumi igal juhul on. Kes tahab traditsioonilisemat, kes magusamat, kes vürtsikamat- kõike saab oma maitse järgi kohandada.

Kuna meil on suvikõrvitsauputus, siis sai katsetatud ka pohla-suvikõrvitsa moosi keeta. Selline magus-magus moosike. Lastele meeldis. Pidi natuke meenutama leiva ja moosi maitset. Retsept:

• 500 g pohla
• 500g kollast suvikõrvitsat
• 500g suhkrut

Taaskord peaks mõlemad komponendid püreestama (mina ei püreestanud, suvikõrvitsa riivisin). Keeta, riisuda vaht ja purki.

Lisaks suvikõrvitsa uputusele on meie kaks vana õunapuud ka õunu täis- üks antoonovka, teise nime ei tea. Lapsed edastasid soovi ka tavalist-traditsioonilist õunamoosi saada. Nii nad koorisid ja lõikusid mulle õunad ette.  Õhtuks lõid kannad tuld sellest kõigest. Päeva jooksul oli ilm ilusaks läinud. Umbes kella ühest, poole kahest meil enam vihma ei tulnud. Jah, kindlati oleks õues ka tore olnud, kuid kokku 68 purki head ja paremat kompenseerib selle talvel. Ja see ei saa kindlasti veel lõpp olema hoidiste tegemisel.

Lõpetuseks. Eelmises postituses rääkisin veidi ja näitasin pilti Eestis teada olevalt ainulaadsest sillast. See sild asub ida-Virumaal Tudulinna vallas Lemmaku külas ning kannab nime Järuska sild. Algselt arvasin, et tegemist on jalakäijate sillaga, kuid siiski mitte. Sild on ületatav ka autodega (suure autoga siiski mitte). Kes seal kandis liikumas on, see võiks kindlasti väikese põike teha.

Nüüd ootan kohe-kohe algavat puhkust ning loodetavasti jõuan oma plaane realiseerida ka. Vaikselt liiguvad peas mõtted ka järgmise aasta suunas. Talvel on mõtlemist, taimeotsimist ning istutusalade kavandamist oodata.

Muide, täna on rukkimaarjapäev, mille järgi ennustatakse ka ilma. Näiteks Nõos usuti, et kui rukkimaarjapäeval on kuiv ilm, siis tuleb kuiv ja soe sügis.  Hetkel tundub, et meil on siiski lootust suurest uputusest pääseda ning antakse pikemalt aega aedlemiseks, sest meie pole täna vihma piiskagi saanud. Küll on aga kuulda inimeste arvamusi siit ja sealt, et talv tuleb sel aastal varakult. Näis!