Vaated, värvid ja varjud

Eelmise nädala sisse jäi selle sügise esimene hallaga öökülma öö. See oli küll pigem selline  ehmatus, mis tegelikult aias midagi kahju ei teinud. Mõned köögiviljad nagu porgandid ja peedid olid veel põllus. Isegi natukest kahju aiast ei leidnud. Imelik! Samuti on möödunud nädal olnud väga külmade ja üsnagi tugevate kirde ning ida tormituultega.

Seevastu täna on õhus külm. Väga külm. No ikka tuleb see talv. Vargsi, aga kindlal sammul. Tegelikult on olnud imeilus sügis. Soe ja kuiv. Vahepeal sai juba lootma hakatud, et ehk tuleb vihma. Õnneks tuli ka.

Natuke on sibulaid veel mulda suruda ja mõned potid saavad veel tühjaks kasvukohta ja need, mis ei saa, need lähevad lihtsalt (tite)peenrasse ja ootavad uut aastat. Ja siis võib talv tulla küll. Peaaegu!

Eelmises postituses näitasin ühte uut vaadet. Enne ja pärast! Mulle see vaade väga meeldib, aga see on nüüd kindel, et sinna see hekk kasvab. Taimed kenasti juba sirgumas ka. Aga see ei tähenda, et mul pikki maastikuvaateid ei oleks. Kahes suunas on need täitsa olemas.

See esimene vaade varasemalt selline polnud. Meie maa servas laias kreegi vaarikavõpsik. Kallis abikaasa võttis need oma puhkuse ajal maha ja koju tulles plaksutasin rõõmsalt käsi :) Ka teine pilt on nüüd juba palju avaram, kui varem ja saab natuke veel avaramaks ajutiselt. Neid haabasid on plaanis hõrendada ja tegelikult on see hetkel küll ainuke koht aias, kuhu saaksin natuke pargilaadset kohta sättida. Vits-haavad eest ära ja väärt puu asemele.
Kaks vaadet on siis kinnisemad või mõne aastaga kinni kasvamas. Selline fifty-fifty ja kõik võiksid olla õnnelikud ja rahul. Ma metsa servas kasvanuna hindan ikka seda väga, et võõraid silmi koduaeda vahtimas poleks.

Kiikasin täna fotokaga väheke ka õuel.

Need kaks tegelast on küll vähekese aru kaotanud ja kalendrisse vaatamine on küll viimane, mida need teinud on. Päevaliilia oli küll õhtuks üsna närb juba, aga mitu õiekest on veel end sättinud selliselt, et end sooja päikese käes avada.


Minu üks lemmikuid astraid, eelmisel aastal kellegi käest ta tuli, kahjuks mul puudub märge jagaja ja sordi kohta (palun seda siis äratundjal mulle märku anda).

Minu lemmik värviga põõsasmaran, pildil päris õige toon ei ole, oranžim on.

Suur värvide mäng hakkab vaikselt ümber saama, ent seda siiski veel mõneks ajaks jagub. Naljakas on kohe, kuidas mõnekümne meetrise vahega vahtrad on nii erinevad- üks on puha paljaks jäänud, teine alles lehte värvimas. Samuti on mõnegi pärna ja saarega. 


Oktoobri alguse esimesse nädalavahetusse jäi üle väga pika aja ka elektrikatkestusega õhtu (need tormituuled ju möllasid, kuigi kõrgepingerikkeid meil polnud ning ka puid ei olnud liinidele langenud). Kaksteist tundi läks aega, et vool tagasi saada ja siis läks kaksteist tundi, et vool jälle kaoks. Huvitav oli see, et igal pool mujal oli vool, vaid  meie liini peal olevad talud nautisid romantikaõhtut.  Kellel oli kellega nautida, kes torises niisamuti ning läks varakult magama. Natuke tegi tigedaks küll, et alajaamast voolu sisse lülitamine ja/või rikke parandamine võttis aega päris pikalt. Samas täitsa tore oli ;)


Kommentaarid

  1. Ega see tulevane hekk, kui ta tuleb pöetav, vaadet sega. Vastupidi, üle heki paistvad puud moodustavad vägagi maalilise pildi.
    Sama liigi lehtpuud käituvad tõesti väga erinevalt, ju on pinnases ikka mingid erisused ka üsna väikeste vahemaade taga. Kuigi mõned püsikud võivad veel üllatada, on praeguse aja tegijad ikkagi puittaimed.
    Meil veel öökülma pole olnud, aga ma vahetaksin selle jubeda tuule isegi päevakülma vastu

    VastaKustuta
  2. Torm puhus kohale hilissygise.
    Põnevad vārvilised lehed.
    Lisaks pinnase erisustele on ka iga taime v puu enda iseloom, mis ta hiljem v varem lehtima v värvuma paneb, usun ma.
    Kui yhest kyljest vaade kaob, võib seda teisest kyljest alati suuremaks lõigata

    VastaKustuta
  3. Armas laps, sügis pole veel kuudki vana ja sa räägid juba talve tulekust :)
    Meil on kolm suurt harilikku vahert ja kõik on täiesti erinevad, igal aastal natuke imestan ja imetlen ka. Ja vaated, need jõuavad veel mitu korda muutuda, avaneda ja sulguda, aeg teeb oma töö ja aed areneb, aedleja ise on ka muutumises ja see kokku ongi kõige toredam minu jaoks :)

    VastaKustuta
  4. Hilissügisest on asi ikka veel väga kaugel, meil on ikka üpris roheline veel. Elektrikatkestused on maalelamise loomulik osa. Meil on selle tormi ajal vedanud, aga küünlad, vesi ja taskulambid peavad kogu aeg varuks olema.

    VastaKustuta
  5. Teine pilt meeldib mulle väga!

    VastaKustuta
  6. hea ju kui tead, mida tahad. Mina jäin oma lääneküljega aastaks-kaheks pläkutama, nüüd juba kasvab. Alguses mõtlesin, et ei taha kõiki külgi kinni panna, kuigi ruumi ju oli.

    Ilus vaade sul

    VastaKustuta

Postita kommentaar