Selleks hooajaks saavad talvekuud läbi...

...ning märts, esimese kevakuuna koputab uksele. Vaatasin just, et viimasest postitamisest on möödas kaks kuud. Ilmselgelt olen ma pikas talveunes olnud, vähemalt blogimist silmas pidades.

Ajaloo huvides saab üles märgitud, et jaanuari alguses jõudis meieni esimene tõeline külm. Jaanuar näitas, et pole ta miski muidumees, vaid suudab oma talvist palet näidata küll, siis kui tahab. Kui esimene jaanuar oli veel +7 kraadise sooja ja vihmaga, siis 6. ja 7. jaanuaril oli juba -21 külma. Külmem periood kestis kuu keskpaigani (kuigi jah, pisitasa soojenes ilm). Edasi oli kord soojem, kord külmem, aga üle -10 enam ei teinud. Päevased temperatuurid jäid mõne miinuse kuni mõne pluss kraadi vahele.

Kuigi siin on olnud pikk vaikus, on mõndagi tehtud. Kui aias toimetada ei saa, siis tuleb toimetada toas. Üle mitme aja said sügelevad näpud kätte vardad. Traditsiooniliselt alustasin pääsusabaga:

Pääsusaba on mõnus lollikindel kudumine, mida olen aastate vältel korduvalt ja korduvalt kudunud. Sai natuke mööda interneti tuulatud ning leidsin uue ja huvitava "Jäälille" mustrikirja.  Väga meeldis.

Veebruari esimesed päevad olid nagu jaanuari viimased, pisikese trendiga külma suunas. Päevased temperatuurid jäid kergesse miinusesse, ööd olid külmemad (kuni -10). Peale 6. veebruarit tuli mõnepäevane külmalaine, kus varahommikuks langs termomeetri näit -22 kraadini. Too nädal oli miinusnädal, millele järgnes kohe uuel nädalal soojalaine, kus päevased temperatuurid tõusid +6 kraadini. 14. veebruar oli õhus tunda tõelist kevadet, muuhulgas sai jooksma pandud vaher (ja jooksma hakkas see tõesti, mitte tilkuma). Päris palju pudeleid on saanud sügavkülma. Käesolev nädal on olnud selline kord kevadine, kord talvine. Vabariigi aastapäevaks valmistas imelise ilma. Täna sajab lund, on mõni kraad külma. Katuselt tuiskab ja teadupärast tuisk katuselt toob sula. Näis siis.

12.02 said maha kibepiprad ja magus paprika. (esimesed ninad tõusmas). Ka esimesed paarkümmend tomatit. (kasvatamas esimest pärislehte). Prooviks. Kui hästi läheb, siis mai lõpus, juuni alguses saab esimesi oma kasvuhoone tomateid. Loodetavasti saab märtsi keskelt või lõpust kasvuhoonet kütma ning taimed juba mulda.

Meie kodu juurest läheb vana tee, ilmselt midagi hobutee sarnast. See on aastatega kinnikasvanud ning muutunud suhteliselt läbimatuks. Nüüd aga seoses metsas tehtud harvendusraietega, tehti ka suurem osa selle tee esimesest osast korda- raiuti puhtaks, tasandati. Muidugi seal väga miski masinaga sõita ei saa va külma või täiesti kuiva pinnasega. Igal juhul käisime seda siis eelmisel nädalavahetusel inspekteerimas. Ikka lastega koos. Kogumatkakse pikkuseks oli 3,2 km.

Vahepeal kondasime mööda kvartalisihte, mis olid ka puhtaks raiutud ja sõidetavad küll ainult metsamasinatega ja no ATV ja võib olla kõrgete jeepidega ka.

Mingi osa harvendatust oli ka juba metsast välja veetud ning jääb ootama aega, mil purustaja metsa tuleb.

Vabariigi 99. sünnipäevaks olid meil plaanid. Meie aia lumikellukesedki otsustasid sel aastal meie Eesti sünnipäevaks eimesed õied mullast välja ajada (vabandan pildi kehvakese kvaliteedi eest). See on ikka uskumatu sitkus, sellise külma pinnase seest ennast välja ajada!

Igal juhul pakkisime plikadega kotti mõned võileivad, termose teega ja mandariinid ning riputasin kaela fotoka ja läksime jälle eelmisest nädalast tuttavale metsateele. Seekord läksime küll pikemalt mööda seda vana teed enne, kui keerasime ühe kvartalisihi peale.

Teele jäid sinise märke saanud kased. Ei saanudki päris lõpuni aru, kas märgitud oli hektarite viisi harvendusraiest puutumatud puud või kased, mis laasitakse kolme meetri kõrguseni. Ilmselt see viimane:

Pokumaa

Sügisel toimusid siin samas 4*4 masinate miski ralli. No jah, see oli ikka väga kole, mis seal tehtud on. Kui poleks olnud neid külmakraade, siis sealt edasi me polekski saaud minna. Õnneks olid rööpad külmunud ja rööbastes olev vesi kaanetatud ning saime mööda jääd edasi.

Kui juba tagasiteel olime, siis jõudsime teele, mille segi keerajaks oli meie riiklik metadega tegelev asutus (õigem on vist küll öelda, et selle asutuse poolt korraldatud hanke võitja). Inimesed, kelle mets sealt edasi minnes on, need tegelikult täna metsast oma puid kätte ei saa. Nii ostis üks talunik endale miski mootorsaani ja kelgu, et kilomeetri kauguselt metsast mitukümmend tihu järgmise talve küttepuid kätte saada. Loodetavasti see lõhutud tee siiski korda tehakse ja sellist vaatepilti enam järgmisel aastal ei ole.

Väike peatus, väike lõke, väike kõhutäide ja tee sai nüüd juba kodu suunas. Järgmiseks korraks peab vaid vahukommid kaasa võtma :)

Pärnamets...

Oli tore! Kogutee pikkuseks sel korral 7,2 km. Mõnus. Näis, kas järgmisel nädalavahetusel on ilm nii mõnus, et meelitaks metsaradadele kevadet otsima. Veel enne koju tagasi jõudmist sai klõps meie rahvusvärvidega.