Kevad on käima läinud päris suure hooga, kuigi jah pole ta seni ära otsustanud, kas ta on nüüd soe kevad või on ta selline jahe kevad. Ainus mis on üsna kindel, et tuulutamine talle meeldib ja päikest on seni antud näpuotsaga.
Eilse päeva maksimum tõusis +18,5 kraadini, samas nädala lõppu ennustavad praegust lausa -7 kraadi külma, lund-lörtsi-vihma-ja- pussnuge.
Eelmise nädala pühapäeval (9.aprill) said autole alla suvised papud ning sügisese künni all puhanud maa esimese harimise.
video sellest, kuidas see igal aastal algab
Plaan oli ka varane kartul ning esimesed peedi-porkna seemne loori alla panna, aga pikk ilmaprognoos natuke hirmutas ja lükkasime selle kiire asja nädalakese edasi. Vast siis on ilmataadi meel heldem või ta kindlameelsem ning soe kevad lõpuks tuleb.
Aias on ninasid ja ninakesi järjest tärkab juurde ja kui aednikul on aega vähegi iluaeda kiigata, siis on ta südames vaid puhas rõõm ja silm hakkab kohe särama.
Nagu ikka on märgata aias mõningaid kadusid, aga tibude lugemiseks on väga vara veel. Liiga vara! Kuigi karukellast, mida oli mul vaid üks ainumas puhmas, olen küll ilma. Ei saagi aru, mis juhtus, aga juured on tal kas ära näritud või mädanenud. Mis on küll väetõenäoline, kuna ta kasvab künkapeenral, kus mitte kuidagi ei saa olla liiga niiske. Aga mine tea, ehk siiski kuskilt ajab ennast ta siiski üles või on vähemalt seemendanud lahkelt. Ma ise oma käekesega aitasin teda selles :)
Silma häirib aias künkapeenra olukord. Masendav! Eelmisel aastal jäi ta korrastamata ning sel aastal on siis tulemus käes. Ka armas abikaasa vangutas selle juures pead. Kuidas siis nii!? Küll see ka korda saab, kui tekib õige hetk ja vajalik aeg. Aeg on kõige suurem defitsiit üldse.
Teiste pilte vaadates ja blogisid lugedes jääb ikka hirmsasti silma, et mul pole kirgaslille ega valevlille ega lumekuppe. Ja üldse, sibulikke peab aeda juurde tulema-tooma. Nad on esiteks udunummid ja teiseks toidavad hinge just veel sellel ajal, kui muu loodus on alles ootamas oma hetke. Eelmisel aastal sai sellesse üsna hoolikalt panustatud ja eks varsti näeb, kas seda on märgata ka :)
Eile (10. aprill) rõõmustas mu hinge selle aasta esimene õitsev nartsiss. Ise vaevalt 5-6 cm pikk, aga nii visa! Ei ole tal nime ega kasva soojas maja või muu hoone lõunaküljes ning siin aias on ta olnud ja toimetanud palju kauem, kui mina. Ma arvan, et tegemist on sama sordiga, mis kasvab Eesti ainukeses looduslikus nartsisside kasvukohas siin samas Vara vallas.
On õnnis kevad oma olemise ja tulemisega.
Eilse päeva maksimum tõusis +18,5 kraadini, samas nädala lõppu ennustavad praegust lausa -7 kraadi külma, lund-lörtsi-vihma-ja- pussnuge.
Eelmise nädala pühapäeval (9.aprill) said autole alla suvised papud ning sügisese künni all puhanud maa esimese harimise.
video sellest, kuidas see igal aastal algab
Plaan oli ka varane kartul ning esimesed peedi-porkna seemne loori alla panna, aga pikk ilmaprognoos natuke hirmutas ja lükkasime selle kiire asja nädalakese edasi. Vast siis on ilmataadi meel heldem või ta kindlameelsem ning soe kevad lõpuks tuleb.
Aias on ninasid ja ninakesi järjest tärkab juurde ja kui aednikul on aega vähegi iluaeda kiigata, siis on ta südames vaid puhas rõõm ja silm hakkab kohe särama.
Nagu ikka on märgata aias mõningaid kadusid, aga tibude lugemiseks on väga vara veel. Liiga vara! Kuigi karukellast, mida oli mul vaid üks ainumas puhmas, olen küll ilma. Ei saagi aru, mis juhtus, aga juured on tal kas ära näritud või mädanenud. Mis on küll väetõenäoline, kuna ta kasvab künkapeenral, kus mitte kuidagi ei saa olla liiga niiske. Aga mine tea, ehk siiski kuskilt ajab ennast ta siiski üles või on vähemalt seemendanud lahkelt. Ma ise oma käekesega aitasin teda selles :)
Silma häirib aias künkapeenra olukord. Masendav! Eelmisel aastal jäi ta korrastamata ning sel aastal on siis tulemus käes. Ka armas abikaasa vangutas selle juures pead. Kuidas siis nii!? Küll see ka korda saab, kui tekib õige hetk ja vajalik aeg. Aeg on kõige suurem defitsiit üldse.
Teiste pilte vaadates ja blogisid lugedes jääb ikka hirmsasti silma, et mul pole kirgaslille ega valevlille ega lumekuppe. Ja üldse, sibulikke peab aeda juurde tulema-tooma. Nad on esiteks udunummid ja teiseks toidavad hinge just veel sellel ajal, kui muu loodus on alles ootamas oma hetke. Eelmisel aastal sai sellesse üsna hoolikalt panustatud ja eks varsti näeb, kas seda on märgata ka :)
Eile (10. aprill) rõõmustas mu hinge selle aasta esimene õitsev nartsiss. Ise vaevalt 5-6 cm pikk, aga nii visa! Ei ole tal nime ega kasva soojas maja või muu hoone lõunaküljes ning siin aias on ta olnud ja toimetanud palju kauem, kui mina. Ma arvan, et tegemist on sama sordiga, mis kasvab Eesti ainukeses looduslikus nartsisside kasvukohas siin samas Vara vallas.
On õnnis kevad oma olemise ja tulemisega.
Yks asi on kindel - kevad on kohal.
VastaKustutaSee on selline imenartsiss, nii isepäine, teised õitsevad ju alles tykk aega pärast märtsikellukesi. Lahe.
Ka mul on sibullulli maru vähe, kirgslilli, lumekuppe ja veel nii mõndagi pole mitte yhte ka.
Nartsiss praegusel ajahetkel on tõesti tore ja kevad on ikkagi käes, vaatamata sellele, et see ära ei suuda otsustada, milline sedapuhku olla.
VastaKustutaMulle see jahe ja aeglane tulemine meeldib. Sibulikke olen kaks sügist tõhusalt juurde pannud, ega hirmpalju korraga osta ei jõua, aga tulemusi hakkab juba näha olema.
VastaKustutama ikka kahtlen selles, et see künkapeenar niiväga kole on, see rohkem aprilliräsu :)
VastaKustutaJüripäevaks läheb ehk lahedaks, ma ka eile uitasin õues ja olin tüdinud mitte temperatuurist, vaid tuulest, aga eks kevaded peavdki tuulised olema, kuivatab maa ära.
Ilusat kevadet teile! Jõudu ja pisut hingetõmbeaega samuti!
VastaKustuta