Kui armud oma aeda...

...,siis kaovad ära kõiksugu kolekohad, hunnikud ja muu selline, mis muidu silma häirib. see on nii kummaline, kuidas olles selles aias toimetanud head mõned aastad nüüd hoolikamalt ja hoogsamalt, aed muutub. Ja ma ei pea silmas vaid seda, et taimed kasvavad suuremaks ja lopsakamaks, vaid aed elab ja hingab samas rütmis nagu aednik.

Aastatega on mõndagi muutunud. Nii aed kui ka aednik(ud). Ma olen enese jaoks avastanud mingisuguseid vaateid, mida varem pole täheldada osanud või on see olnud takistatud. Nii avastasin ma näiteks, et kui vaatan oma aia läänepoolse piiri lähistelt, üsna krundi keskelt kuuseheki peenra suunas, siis tõesti tuleb tõdeda, et krunt langeb põhja suunas märgatavalt. Mulle väga meeldib see vaade. Isegi see paari nädala eest toodud mullahunnik ei häiri mind seal eriti, kuigi tahaks selle nüüd laiali küll aetud saada ja muruseemne peale külvata. Maja eest vaadates ei ole see reljeefi kontrast selliselt silma jäänud, kuigi ka sealt on näha krundi kalle. Ja ärgem nüüd mõelgem, et see kalle on nagu Muhedikel. Nendega võrreldes elame meie ikka siledal maal.

Elemendid ja objektid on muutunud mu jaoks järjest tähtsamaks ning terviklik pilt olulisemaks. Pea kubiseb ideedest ja minu va kärsitus poeb hinge. No pagan, ma ju tean, et aed muutub ajaga ja aja jooksul ning aegamisi. Aga ikkagi! Tahan nüüd ja kohe! Ja ilusat, nagu kõigil teistel on.

FB tuletab ikka meelde miskisuguseid pilte tänasest päevast aastet taga. Täitsa äge kohe. Nüüd ma siis mõtlen, et päris vahva on see. Tuna ja täna. Ja mõne aja pärast ilmselt on see mulle veel huvitavam. Näiteks künkapeenar aastal 2013

ja 2014...


Ja sama peenar aastal 2015:



Või näiteks majataguse peenra jupp enne laiendamist ehk siis kui peenrajupe oli kaks:
Ja siis kui kahest sai üks

ja vastupidisest vaatest 2016 aastal:
ja vaade täna, mitte küll täies ulatuses, aga siiski


Teate kui hea tunne see on, kui hakkab tekkima see tunne, et Sul ongi aed! Sinu enda aed. Mis hakkab aia nägu muutuma. Jah, ma olen väikest viisi aiaga tegelenud kogu aeg omas kodus, aga ilmselt kuskil 2012 võtsin ma selle suuremalt ette ja 2013 kukkusin ma sisse. Armusin taimedesse ja hakkasin senist põlveotsas tehtud ümber tegema. Sellest hetkest loen ma oma aia vanust ka, no ütleme nüüd, et algab viies hooaeg. Täitsa tore on juba!!

Kommentaarid

  1. Ma tean, mis tunne see on :) Ja sellises seisus aednikku on jube raske oma aiast välja saada. vahel siiski peab, kasvõi hambad ristis :) Ilusat puhkust oma armsama seltsis ;)

    VastaKustuta
  2. Aed elab ja hingab samas rütmis, nagu aednik... nii kummitama jäi see lause mind. Väga hästi öeldud! Ning ma hakkasin ka tõsisemalt aedlemisega 2012 aastal tegelema :)

    VastaKustuta
  3. Need edenemise pildid on nagu perealbum :) See on ikka jah pagana hea tunne kui aedniku hinges tekkinud vaated ja plaanid nähtavaks muutuvad.
    Mul on sinu üle hea meel! :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar