Aeg perele, aeg kodule

Reedel oli selle suve viimane päev. Ja päev oli oma nime väärt. Päikeseline ja soe. Jah, mitte küll südasuvine soe, aga viimase kuu essu suusailma taustal oli see päev suve nime väärt küll.  Sama päeva hilisõhtul algas sügis. Nädala alguses veel siin olnud pääsukesed, on tänaseks lahkunud. Täpselt ei teagi millal. Aga täna ma neid enam ei täheldanud. Kurb! Aga kui poleks kurbi lahkumisi, poleks õnnelikke kohtumiseni. Kevadel ootame neid jälle :)

Laupäeval väisasime pealinna. Muuhulgas käisime vaatasime üle kauniks maalitud Linnahalli. Jah, ühest küljest peaksin ma nõustuma selle koolkonnaga, kes leiab, et seadust on rikutud ja see maaling tuleb maha pesta. Kui teha, siis ikkagi kooskõlastatud kujul. Teisest küljest jällegi, mõeldes faktile, et hoone renoveerimine on kavas, võiks see maaling siiski ju seniks olla. Täna, sellisel kujul näeb hoone kindlasti parem välja kui enne. Ma ei ütleks, et see risustab linnaruumi või kahjustab kuidagi kellegi huve. Ok, olen nõus, et eks sel teatav poliitiline maik on juures ja võib olla ei olnud tagamaad just kõige ausamad, aga siiski. Kunstnikud on teinud suure töö ja visuaalselt on seda kaunis vaadata.


Seal samas tänaval oli kaunis meeldetuletus. Naerata! Meil, eestlastel, on kombeks muudkui muretseda. Auto muretseme, hariduse muretseme, kodu muretseme, isegi lapse muretseme. Ja kui elus on aeg, kus kõik ongi hästi ja põhjust muretseda ei ole, siis me muretseme ikka. Muretseme, et meil pole muresid või et see on nüüd vaikus enne muredetormi. Selle kõige kõrval unustame aga oma elu elada ja seda nautida. Naeratada ja olla õnnelik!
Tii juures käisime ka. Nad on oma kaasaga üks ütlemata ilus ja armas paar. Kohale jõudes joostakse kohvi keetma ja kaetakse laud ning püüa sa öelda, et Sa ei taha!!! Toit on maitsev, kohv kange ja seltskond kaunis aias imeline. Ja loomulikult ei tule me sealt vist mitte kunagi kaks kätt taskus ära. Tiiga oli jutt paarist hostast, aga tegelikult tulin kastitäie taimede ja suure hosta potiga koju. Abikaasa punnis, mis ta punnis, aga taimed pagasiruumis meiega teed jätkasid. Üks alpikannide pilt sai suure ähmiga ikka tehtud. 
Lapsed veetsid aega minu õelaste ja õega Tallinna külje all. Nad arvasid, et ei viitsi pealinnas jõlkuda ja eelistasid päris mitmeks tunniks teist seltskonda. Ja kuna me tegelikult elame teine teises Eestimaa otsas ja näeme just täpselt nii tihti, kui näeme, siis mul on hea meel alati õde ja tema pere näha ning, et kahe õe lapsed saavad omavahel mängida ja koos olla. Veel nad on lapsed, veel nad mängivad. Nii siis sai seal samas kandis veel ühe sugulasega peaaegu kogemata trehvatud ning mu teine pool käis veel kolmanda sugulase juures ka. Pragada sai selle eest, et etteteatamise tegi ca mõni minut ette (me nüüd asula teisest otsast hakkame tulema) :)

Kohv joodud, muffinid söödud, õde ja õelapsed nähtud ning värskemad uudised vahetatud, jätkus tee Rakverre. Pagana mõnus on ikka see 2+2 sõidurada. Peaaegu Rakvereni välja saab sõita rahulikult. Ei ole närvikõdi mõne ajuinvaliidist autojuhi pärast, kes adrenaliini otsingutel teeb idiootseid möödasõite. Põhjakeskuses käidud, niidid ostetud (mida pealinnas Ülemistest polnud võimalik leida ja hiljem selgus, et ega sel neid üldiselt ei ole ka, v.a ühes poes, kus sobivat tooni oli 2 rulli, mida mulle aga oli vähe), suundusime turiste mängima. 

Linnus ja tarvas. Hunnik selfisid ja muid pilte. Seekord tundus, et seal alal on ka päris tarvaid (või muid kabjalisi loomi) peetud, sest üks ala linnuse juures oli elektrikarjusega piiratud. Loomi (looma) meil näha ei õnnestunud, aga üsna värsked kabjajäljed karjuse servas reetsid looma(de) seal olemise üsna hiljuti.

Käisime ära ka Seaküla Simsoni "Noormees jalgrattal muusikat kuulamas" skulptuuri vaatamas. Ma isegi ei mäleta, kas ma kunagi linna keskväljakul olen varasemalt käinud. Igal juhul on Rakvere keskväljak väga kaunis ja selle lahendus on omanäolisem, kui mujal Eesti linnades. Väga vahvad lahendused, kaunid lilleseaded, huvitav kivikasutus. 




12 tundi peale kodust lahkumist jõudsime pea 600 km hiljem koju tagasi. Väsinud, aga õnnelik ja rahul. 

Pühapäeva hommikul oli plaan metsa minna ning see realiseerus üsna plaanipäraselt. Tunnike metsas ja ca 20 liitrit erinevaid riisikaid ja kukeseeni said koju taritud. Kuuseriisika-kukeseene praad ja riisikate kupatamine sai samal päeval tehtud. Täna tuleb marinaad keeta ning nii kukeseened kui muud seened talveks tallele panna. Korilase elu!



Ei, neid viimaseid seeni me ei korjanud, nad olid lihtsalt kaunid ja said pildile püütud. 

Osad inimesed nimetavad nende viimaste päevade ja järgnevate päevade päikeselisi ning soojasid ilmasid vananaiste suveks. No ma ei tea. Ja tegelikult polegi vahet, vananaiste suvi või mitte, meeldiv ja tore on see igal juhul. Kel võimalus, see nautigu päeva aias või mujal looduses, kes tööl on, see võtku ette lõunane jalutuskäik. Meie Eestimaa ilm on heitlik ning iga päikeseline päev on väärtus. Sel aastal igal juhul.


Kommentaarid

  1. Mulle see värviline linnahall päris meeldib :) Ja hallist Rakverest on juba hea mitu aastat kujunemas üks ilusamaid linnu

    VastaKustuta

Postita kommentaar