Hallavana

Hallavana on üks isevärki mees. Peamiselt sügiseti hakkavad ta tallad sügelema ning ta ei suuda enam kodus püsida.  Võiks öelda isegi, et tal on nipernaadilikud kombed. Siis, kui ta tallad juba nii kõvasti sügelevad, et ta enam seda välja ei kannata,  otsib ta välja oma kaabu, saua, seljakoti ja matkasaapad, sätib oma ajaga valkjaks-halliks värvunud juuksed ja sugeb sama värvi habeme, mis tal ulatub poole kõhuni. Teeb oma kallile naisele musimopsu ning läheb. Sõnu polegi vaja- tal naine juba teab.Nii see Hallavana hakkab vaiksel sammul esmalt üsna kodu ümber kondama ja luusima. Vaatab! Kuulab! Hiilib!

Endaga kaasas tal suurt ei ole. Tema seljakott sisaldab vaid mõnda pintslit, värvipaletti ja valget värvi. Toitu ta kotist ei leia. Kui tal kõht tühjaks juhtub minema, siis saab soost kuremarju suhu pista ning leiab metsast veel üksikuid mustikaid, pohli: mõnest teisest metsast jälle kukeseeni, mille vaikselt lõkke kohal valmis küpsetab. Ta suure söömaga ei ole.

Kotis leiduva ainsa värvi kohta ütleb ta, et valge on ainuke värv, mis talle meeldib. Muid värve on tema hinnangul tema rännaku ajal piisavalt. Jah, eks tal õigus ongi- ta liigub ju sügisel, mil loodus on ennast pidurüüsse ehtinud ning puud-põõsad on enestele ballikleidid selga sättinud. Üks uhkem ja edevam kui teine! Hallavanale see meeldib. Oi, kuidas talle see meeldib. Milline ilu! Milline looduse kunstiteos!

Hallavana on ise üsna edev mees, kuigi ta seda ise eitab. No ei saa ju ükski mees seda enesele, veel vähem teistele tunnistada! Igal juhul, kui kõik teised tema ümber on end sügiseseks edevuseballiks ehtinud värviliste kleitide ja kuubedega, siis selleks, et silma paista, riietub ta alati valgesse. Alati ja eranditult! 

Ja nii ta siis käib. Alguses luusib kodulähistel aasadel ja metsasalus, ent päev päevalt liigub ta ikka kaugemale lõunasse.  Õpib tundma uusi ja põnevaid paiku. Avastab maailma ning selle ilu ning võlu. Teate, ennevanasti pidi ta ennast üle riigipiiride ikka kuidagi poolsalaja smuugeldama - olid piirid ju kinni ja muu maailm justkui üks salajane ja võõrale inimesele eksootiline paik, aga nüüd on ju maailm valla. Võta vaid kätte ja mine avastama!

Kui ta oma seikluse alguses liigub lihtsalt uudishimulikult ringi uudistades uusi ja seni avastamata nurgataguseid, siis ühel hetkel, tavaliselt septembri lõpus või oktoobri alguses avab ta seljakoti ning võtab välja oma pintslid, paleti ja valge värvi ning hakkab pintslitega võõpama õhkõrnasid triipe murule. Üldiselt on need alguses vähe ja vaevumärgatavad ning tekitavad inimestes ehk isegi trotsi. Need pintslitõmbed näitavad väga selgelt, et suvi on tõesti möödas ja Päikesepreili, vallatu piiga, liigub üha enam oma teisel pool maakera oleva kodu poole, tekitades seejuures üha pikemaid vallatuid varje ning lastes pimedusel valguse üle võitu saada. Algab pimeduse ja Härra Kuu võimuaeg. 

Muidugi ei ole kõik Hallavana tegevuse pärast õnnetud. Leidub neidki, kes hallatriipude ja vöötide üle siirast ja kirjeldamatut rõõmu tunnevad, ent siiski liigub Hallavana nii igaks juhuks esialgu ööhämaruse varjus, seltsiks miljonid vilkuvad Tähed, härra Kuu või Pilvepoisid. Vahel kõik kolm koos. Need on Hallavana kõige südantsoojendavamad ööd, kui ta seltsilised temaga koos on ja Hallavana kauneid mustreid kiidavad.

Algsed häbelikud pintslitõmbed muutuvad aja jooksul üha jõulisemaks ja kindlakäelisemaks. Ahh, Hallavana on ise ka nii õnnelik!! On ju terve aasta möödas sellest, mil ta viimati sai oma kätt harjutada. Ja kui siis ükskord saab ta ka ise tõdeda, et on oma looduga rahul, siis on tal aeg hakata koju sättima. Siis annab ta oma lõuendid üle Talvele, kes viimastel aastatel pole oma rolli väga tõsiselt võtnud. Ütleb, et maailm on muutumas ja tema käib ikka muutuste ja uuendustega kaasas. Ega ta mingi vanamoeline ole! Aga see on juba teine jutt teiseks korraks!

Koju jõudes on Hallavana väsinud, kuid ta süda pulbitseb õnnest. Ohh, ta veel jaksab ja oskab!! Tema maailmarännakule ja seiklustele järgneb väljateenitud puhkus, mil ta vaatab millega üllatavad teda härra Talv, neiu Kevad ja preili Suvi. Noorsand Sügise tegemistega on kursis üsna hästi, sest tema tegemisi jälgib ta õige tähelepanelikult igal aastal. Hallavana puhkus kestab täpselt nii kaua, kui tallad väljakannatamatult sügelema hakkavad ning ta kärsitu hing ta jälle teele veab. Vahel juhtub see ka neiu Kevade toimetamiste aegu, ent siis on neid Hallavana maalituid märke raskem märgata. Tihti vaid varajased ärkajad ja terasemad silmad jõuavad tema teoseid silmata, sest Päikesepreili on kibekiirelt neid juba varahommikul kustutamas.