Oli see vast suvi!

Hakkan seda postitust kirjutama nii, et sel pole pealkirja, sest tegelikult pole mul aimugi kuhu see mind välja viib.  Aga tõotab tulla üks pikk postitus. Ja üldse mitte aiateemaline. Jälle :)

Tegelikult tundub mulle, et pean oma blogi veidi ümber sättima. Ma olen üha enam ja üha tihemini jõudnud selleni, et ma tahan kirjutada ka muust, kui ainult oma aiast. Elu on läinud kuidagi  nii, et mul pole kuigi palju aega, et enda tassi täita. Lugeda ilukirjandust, teha käsitööd, kirjutada, jne.... Aga need tegevused on olnud aja jooksul mulle äärmiselt olulised. Minapildi loojad või siis suurt rolli selles minapildis mänginud. Mu lugemus on küll suur, aga ma loen suures osas oma töö pärast ja need tekstid on kõike muud, kui ilukirjandus, kuigi jah, kohati kalduvad nad oma lennukuselt küll fantaasiamaailma. Ma igatsen lugemist, kirjutamist, käsitööga tegelemise aega.... Jah, kõike korraga ei saa ja eks see kõik, mida elus teeme, on meie enda valikute küsimus. 

Selles mõttes on see suvi või ehk isegi kogu käesolev aasta muutuste aasta. Ma olen verstaposti juures ja tajun iga oma ihukarvaga, et pean oma elus midagi muutma. Ma lihtsalt ei tea veel täpselt mida. Mida MINA siis tahan? Selle mõttega tegelen ma üsna tihti. Tavaliselt siis, kui argitoimetused on tehtud ning maja on vaikseks jäänud ja tegelikult tuleks tegeleda uinumisega. Jah, varastan oma une arvelt aega, et tegeleda iseenda mõtetega, iseenda mõtestamisega. Pole küll kuigi jätkusuutlik, sest keha vajab taastumiseks puhkust, aga ma pean endas ükskord selgusele jõudma. Mis on minu tee?! Kas see tee, nende tänaste tegemistega on minu tee või käin ma ühe jalaga tee kõrval? 

Nii ma olen jõudnud selle suve jooksul selleni, et üle pikkade aastate on mu öökapil ilukirjanduslik teos. Suhteliselt esimene ettejuhtuv lihtsakoeline, mille raamaturiiulilt haarasin. Lisaks olen mõelnud, et ma pean oma mõtteid kuskil kirjutama. Aiablogi pole muidugi kõige õigem koht selleks. Seega on mul kaks varianti. Variant üks on see, et ma tekitan teise blogi veel, kus kirjutan oma mõtteid ja hetkeemotsioone ning see jääb blogiks, mis on minu enda ja isiklik ning mille lugemiseks peab omama linki vms. Variant kaks on see, et ma reorganiseerin oma blogi ümber ning see kajastab minu subjektiivsest vaatepunktist nähtuvat elu laiemalt, kui ainult mu aed. Pole enam üksnes aia lugu vaid on minu lugu, milles tähtsal kohal on ka minu aed. Mõtlen veel ja eks elu seab asjad lõppude lõpuks paika. Üks on aga kindel, et kirjutada pean ma saama, sest see on see üks tegevus, mis täidab minu tassi.

Minu tassi täidavad ka minu inimesed. Mul on palju tuttavaid, ühed lähemad, kui teised. Mind peetakse üldjoontes avatud suhtlejaks, mida ma ilmselt ka olen. Aga neid lõpuni minu inimesi on mul siiski loetud arv. Minu inimesed, kes on mu jaoks alati olemas. Kellele saan alati loota. Käesolev aasta on mulle andnud üsna mitmeid uusi tutvusi, mille üle mul on vaid hea meel. On olnud meeletult põnev suvi. Suvi, mille jooksul olen ennast tundnud rohkem elus, kui ehk kunagi varem. Suvi, mille jooksul sain ennast  sirutada ja tunda, et toimetada saab ka nii, et ettenähtud raamid ei ole su vastu surutud nii tugevalt, et seal ei saa ennast isegi keerata mitte. Suvi, mis on andnud mulle tiibadesse sulgi, mis on lasknud olla natuke loovam, kui argine tööelu seda täna laseb. 

Selle aasta aprillis sattusin juhuse tahtel oma kodukülas Allikatalus toimunud laulupeotule süütamisele. Kogemata sattusin evendile ja võtsin korraldajaga ühendust. Hetkel tundub, et see oli minu elus väga oluline samm sinna minna.

Oli see vast tore õhtu! Tuttavad inimesed ja uued tuttavad inimesed. Vahva kombo perenahva tuttavatest-sõpradest ning külaelanikest. Meie otsus sinna avalikule sündmusele minna sündis sellest, et minu tütred käivad nii kooris laulmas kui ka rahvatantsurühmas tantsimas ja parasjagu oli aeg, mil käisid ettevalmistused suvisele peole minemiseks. Oli aeg täis ootust, sest suur töö oli ju tehtud ja nüüd jäi vaid see vormistada ja jääda ootama- kas me saame laulu-ja tantsupeole osalejatena!?

Aeg lendas! Aprillist sai  mai ja maist juuni, kooliaasta sai edukalt mööda, algas puhkusteperiood. Jaanipäev, õigemini jaanilaupäev, mis oli üsna tuuline, kuid õnneks kuiv. Jaanipäeval loomulikult sadas vihma :D

Minu lastel algas sõit  pealinna, et nädala jooksul tantsupeo proovides saada selgeks kõik need tantsude kujundid, mis juba nädala lõpus tantsusammul Kalevi staadionile maaliti. Üks uhkem, kui teine!  Esimest korda 12,5 aasta jooksul olid meie lapsed kodust ära nii pikalt. See oli harjumatu- laste sebimiseta, väikeste nääklemisteta, nende naerukilgeteta nädal.

Aga igavuse üle me ei kurtnud, kuna pealinnast vastu naases kolmapäevasel päeval sugulase raas, kellega sai sama päeva õhtul seigeldud Tartu EMOs, tema väikebuss viidud seltskonnani, kelle ta Emajõe äärde oli toonud väljasõidule ning teda siis põetatud kuni reedel algas teekond pealinna.

Päike, tuul, vihm, kuumus- kõik ilmastikuhnähtused, nii nagu ikka tantsupeol on. Suur osa ikka läbi naeru ja nalja. tantsurahvas on üks ühtehoidev seltskond, vähemalt nii palju kui mina tean. Ja ma natuke tean, olles ise endine rahvatantsija. Kokku andsid lapsed ja noored kolm etendust- peaproovi, esimese etenduse ja laupäeva õhtuse etenduse. Laupäeva päeval sadas vihma (mitte küll väga kõvasti) ning korraldajad otsustasid päevase etenduse eelmise päeva vihma ja märjaks saanud tantsijate tervisele mõeldes ära jätta. Samas korraldasid noored vabaduseväljakul oma tantsuetenduse sellest hoolimata. Improviseeritud etendus! Vägev! Noor põlvkond ei ole hukas, see andis lootust, et lumehelbekeste põlvkond ei ole üdini kuumal sütel veeks ja auruks muutuv ehk hääbuv. Vägev!

Veel enne, kui laupäevasele peole läksime, käisime Keila-Joal. Oeh, sel aastal sai seal peale mitukümmet aastat lausa kaks korda käidud. Ükskord hea kolleegiga, kui käisime seal kandis tööasjus ja tegime lõunapausi just seal. Ja teine kord siis abikaasaga. No on ikka kaunis.

Tantsupidu peetud, tuttavate inimestega juhuslikult kokku joostud ja kallistatud, lapsed üle vaadatud ja ajalooürikute tarbeks üles pildistatud, liikusime öömajale. Küll oli hea, et olin autosse kaasa pakkinud suusapüksid ja talvemantli, sest ikka paganama külm oli seal Kalevi staadionil mitu tundi istuda. Need leidsid kasutust mu seljas. Enda kõrval viibinud näitsikuid oli isegi vaadata külm. Loodan, et nad haigeks ei jäänud.

Öö jäi lühikeseks, sest kallite sugulastega oli tarvis poole ööni jutustada (kuigi me ise ka alles poole öö pealt jõudsime) ja hommikune äratus oli varane, kuna laste kohvrid riiete ja magamistarvetega oli tarvis pealinnast ära tuua. Kiire-kiire! Tüdrukutel oli ju tarvis edasi tõtata kogunemispaikadesse, et peagi alanud rongkäigule minna. Meie tõttasime oma üleeelmisesse  ööbimiskohta, kuna seal oodati meid hommikusöögile või õigemini lõunasöögile. Vaatasime rongkäikku telerist ning lasime end lauluväljakule viia. Tüdrukuid ootas veel üks katsumusterikas päev, eelmisel päeval lõppenud tantsupeoga ei lõppenud ju nende pidu, nende pidu jätkus laulukaare all lauldes.

Kuna minu enda sünnipäev on laulu-ja tantsupeo päeval või sellele eelneval päeval, siis naeran omakeskis, et oma edevuses ma aegajalt pean oma sünnipäeva suurelt- koorid tuhandete lauljatega laulavad ja mitmekümned tuhanded inimesed tulevad peole :D

Ma loodan, et mu tüdrukud said sellest nii palju suure emotsionaalse laengu, et nad soovivad sinna kaare alla ning Kalevi staadionile ikka ja jälle minna.

Suvi jätkus. Augustis toimus meie külas Allikatalus (endine küla kauplus) järgmine sündmus, mille naaberküla ristis külapäevaks. Tegelikult toimus seal Astrid Halliku eestvedamisel laste loovuslaager "Tähti Täis Tähemaa". (Astrid peab ka blogi). See oli üks ütlemata tore aeg. Tegemist on uskumatu naisega- organisaator, eestvedaja, inspireeriv hing...

Lavastaja Marju Marga kirjutas ja lavastas just selle sündmuse tarbeks etenduse, mille lapsed õppisid selgeks vaid loetud tundidega kahe päeva jooksul ja esitasid selle kolmandal päeval väga vahvalt. Milline grupp! Isegi karu õpetati tantsima ehk siis noor inimene, kes on tagasihoidlik hing, võttis etendusest osa ning avas ennast kujul, mida ta ilmselt eriti oma elus varasemalt teinud ei olnud. Millised väekad naised seal nende lastega tegelesid!

Laagri lõpetamisel olid lapsed koos vanematega valmistanud magusaid suupisteid ning teiseküla naised keetnud maitsvaid suppe. Sellest vahvast sündmusest kirjutasin põgusalt ka eelmises postituses.

Suve lõppu tähistavaks sündmuseks võib lugeda sel nädalavahetusel toimunud Sibulatee puhvetitepäeva. Asukohaks taaskord vana Tähemaa kauplus ja eestvedaja talu perenaine Astrid, kes sedapuhku oli talusulase rolli enesele haaranud. Sündmuse ettevalmistused said alguse juba neljapäeva õhtul, mil sätiti üles peotelk. Pagan! Need õhtud lähevad pimedaks ikka ülikiiresti. Aga ega see fakt siis takistavaks asjaoluks saa olla.  Automobiilid käima ja valgus sai ning valgust jätkus!

Aitäh, kallis abikaasa, et tulid meile appi seda kokku panema. Aitäh telgi laenajale! Samuti tänan kaunistamiseks kasutatud lipukeste laenajat.

Reedel algas kaunistamine. Oeh,  sai tõesti romantiline ja kaunis interjöör loodud. Kui inimesed on loomingulised, siis tulemus on tegemist väärt! Ma imetlen Astridi pealehakkamist, tema tahetjõudu ja tugevust!

Astrid oli palunud õhtul elavat muusikat mängima Marta ja Meelis Külaotsa. Kuigi ma tuiskasin edasi-tagasi ja ei saanud pikalt nende musitseerimist nautida, siis ometigi tajusin kui andekate inimestega on tegemist! See elav muusika, see interjöör- see oli sõnul seletamatult harmooniline ja kaunis!

Ilmataadiga oli meil ju ka diil tehtud, et Sibulateel ei saja. Ja meil Tähemaal mingist hetkest päeval enam ei sadanudki. Mulle meeldib, kui kokkulepetest peetakse kinni :)

Niisis toimus Tähemaa Vareme Restos  teatraalne õhtusöök. Teise küla naised tegid eelroa ja pearoa, ja selle küla naised supi ning magusa ampsu. Teatraalne õhtusöök tähendab seda, et iga õhtusöögist osavõtja saab endale selleks õhtuks rolli. Oi see oli vahva!  Külalised läksid teatriga kaasa ning võtsid oma rolli tõsiselt. Ja nii palju, kui mul oli mahti Restos viibida, tundus mulle, et inimesed nautisid seda- nii toitu kui ka neid endasse haaranud teatrit. Üks Resto külaline ütles hiljem, et nüüd ta teab, et tema sünnipäev just selline samanäoline saab olema. Kel tekkis huvi, siis täpsemalt saab lugeda siit, mõrvamõsteeriumi kodulehelt.

Oli ütlemata tore ja tegus suvi. Ma loodan, et need uued tiivasuled, mis selle ajaga on kasvanud, on kord nii tugevad, et saavad lendu tõusta kahe jalaga maal naelutatud keha; et keha, mida need tiivad kanda kord jõuavad on õnnelik.  Jah, kaine talupoja mõistus peab säilima, aga see ei tähenda, et aegajalt ei tohiks tiibu välja sirutada ja lihtsalt liuelda tuules ning oma kaks jalga maapealt lahti lükata. Unistama peab suurelt!

Kirjutan seda postitust ja kuulan Mari Pokinen lugu "Sõpradele". Ma olen tänulik oma sõpradele, eriti nendele, kes teavad ja tunnevad tegelikku mind. Minu heade ja halbade külgedega. Kes tunnevad seda mind, kes ma olen, mitte ainult seda, kelle fassaadi taga on peidus tõeline ja tegelik mina.

Mul on hea meel, et sündmused, mis Astrid ette võttis, õnnestusid. Mul on hea meel, et ta on leidnud tee siia. Loodan, et ta jõud ei rauge ning see kõik on millegi kauni ja kauakestva algus.