Päikesepreili on
üks püsimatu hingega uudishimulik tüdrukutirts. Ükskõik kes ja kui palju talle ka ei ütleks, et ta vahepeal paigal püsiks, tema ei saa seda mitte. Kindlasti teab meist igaüks vähemalt ühte sellist püsimatut hinge. Ilmselt ei püsiks Päikesepreili kinnises pudeliski!! See võtab vahel ohkama meid kõiki- näiteks siis, kui tahaks veel õues mängida, aga vaid tema kleidisaba on veel läänekaarest näha ja öö võtab võimust ning ema on juba ammu tuppa kutsunud, et lapsed õigel ajal magama saaks. Teha pole siin midagi- ei Päikesepreili kleidisabaga jälleneägemiseks lehvitamise ega ema kutse osas. Mõlematega tuleb leppida.
Päikesepreili püsimatus ja uudishimu on ta viinud igale poole maailmasse - nii Artikasse kui Antarktikasse, Ameerikas kui Austraaliasse, Euraasiasse kui Aafrikasse. Pole just palju neid, kes sellele midagi vastu panna suudaksid. Tema aga käib need maailmajaod läbi igal aastal. Samas kui ühe või teise poolkera mõlemad küljed käib ta läbi ööpäevaga! Teised vangutavad vaid pead, kuna leiavad, et ühest korrast ju täitsa piisaks. Mis seal ikka igal aastal vaadata, saati siis iga päev?! Loomulikult Pikesepreilit see jutt ei heiduta. Ta paneb igal hommikul ärgates selga oma säravkollase kleidi ning alustab oma teed ühelt poolt maakera küljest teisele poole. Seda aga nõnda viiisi, et iga päev on ta käigukaar sammukese võrra eelmise päeva rajast kaugemal. Ta tahab ju iga päev jälle natukene rohkem näha, kui eelmisel, aga seda nii, et keegi väga kiiresti aru ei saaks, et ta sama rada pidi mitte ei käi. Mida lähemale saabub sügisene ja siis talvine pööripäev, seda pikem on Päikesepreili rada lõunapoolkera suunas ning seda vähem me teda näeme. Öö oma pilkase pimeduse, miljonite vilkuvate Tähtedega ja härra Kuuga muutuvad üha enam meie päeva osaks.
Oma päevateel võib Päikesepreili olla vahel täitsa ettearvamatu. Ühel hetkel sirutab ta oma kiired pikalt välja ja teeb kõigile maapeal tegutsevatele, alates rohutuustist lõpetades taevasse küünitavate suurte ja vanade puudega, sooja pai. See teeb neile rõõmu ja nad küünitavad üha selle soojuse ja valguse poole, mis sellest kollase kleidiga tüdrukust kiirgab. Aga juba järgmisel hetkel, eriti kui taevalaotuses toimetav plika kohtub Pilvepoistega, võib ta unustada kõik muu ja mängida meiega peitust. Kui ta sinna Pilvepoiste seljataha kauemaks jääb, on selge et Päikesepreili on peitust mängides uinunud oma peidikusse. Eks temagi vajab puhkust.
Vahel, peamiselt õhtuti, ent vahel ka hommikul, armastab Päikesepreili maalida. Taevalaotusest saab ühtäkki tema lõuend, kuhu tõmmata punaseid, oranže, lillasid ja kollaseid triipe ning neid üksteise sisse hajutada. Inimesed vaatavad taevasse ja imetlevad seda meistriteost. Mõni ütleb taevast maali vaadates, et järgmisel päeval Päikesepreili nüüd küll kindlasti magab oma pilveteki sees ja Pilvepoisid nutavad, kuna peavad taevalaotuses Tuulepoistega kula mängima. Ei teagi, miks nõnda arvatakse.
Sügiseseks pööripäevaks on see vahva kollase kleidiga tüdrukutirts rännanud poolele teele oma lõunamaa koju. Nimelt on tal kaks kodu. Üks on põhjapoolkeral, teine lõunapoolkeral. Teda küll püüti siin kinni hoida, aga ka sel aastal see ei õnnestunud.
Päikesepreili püsimatus ja uudishimu on ta viinud igale poole maailmasse - nii Artikasse kui Antarktikasse, Ameerikas kui Austraaliasse, Euraasiasse kui Aafrikasse. Pole just palju neid, kes sellele midagi vastu panna suudaksid. Tema aga käib need maailmajaod läbi igal aastal. Samas kui ühe või teise poolkera mõlemad küljed käib ta läbi ööpäevaga! Teised vangutavad vaid pead, kuna leiavad, et ühest korrast ju täitsa piisaks. Mis seal ikka igal aastal vaadata, saati siis iga päev?! Loomulikult Pikesepreilit see jutt ei heiduta. Ta paneb igal hommikul ärgates selga oma säravkollase kleidi ning alustab oma teed ühelt poolt maakera küljest teisele poole. Seda aga nõnda viiisi, et iga päev on ta käigukaar sammukese võrra eelmise päeva rajast kaugemal. Ta tahab ju iga päev jälle natukene rohkem näha, kui eelmisel, aga seda nii, et keegi väga kiiresti aru ei saaks, et ta sama rada pidi mitte ei käi. Mida lähemale saabub sügisene ja siis talvine pööripäev, seda pikem on Päikesepreili rada lõunapoolkera suunas ning seda vähem me teda näeme. Öö oma pilkase pimeduse, miljonite vilkuvate Tähtedega ja härra Kuuga muutuvad üha enam meie päeva osaks.
Oma päevateel võib Päikesepreili olla vahel täitsa ettearvamatu. Ühel hetkel sirutab ta oma kiired pikalt välja ja teeb kõigile maapeal tegutsevatele, alates rohutuustist lõpetades taevasse küünitavate suurte ja vanade puudega, sooja pai. See teeb neile rõõmu ja nad küünitavad üha selle soojuse ja valguse poole, mis sellest kollase kleidiga tüdrukust kiirgab. Aga juba järgmisel hetkel, eriti kui taevalaotuses toimetav plika kohtub Pilvepoistega, võib ta unustada kõik muu ja mängida meiega peitust. Kui ta sinna Pilvepoiste seljataha kauemaks jääb, on selge et Päikesepreili on peitust mängides uinunud oma peidikusse. Eks temagi vajab puhkust.
Vahel, peamiselt õhtuti, ent vahel ka hommikul, armastab Päikesepreili maalida. Taevalaotusest saab ühtäkki tema lõuend, kuhu tõmmata punaseid, oranže, lillasid ja kollaseid triipe ning neid üksteise sisse hajutada. Inimesed vaatavad taevasse ja imetlevad seda meistriteost. Mõni ütleb taevast maali vaadates, et järgmisel päeval Päikesepreili nüüd küll kindlasti magab oma pilveteki sees ja Pilvepoisid nutavad, kuna peavad taevalaotuses Tuulepoistega kula mängima. Ei teagi, miks nõnda arvatakse.
Sügiseseks pööripäevaks on see vahva kollase kleidiga tüdrukutirts rännanud poolele teele oma lõunamaa koju. Nimelt on tal kaks kodu. Üks on põhjapoolkeral, teine lõunapoolkeral. Teda küll püüti siin kinni hoida, aga ka sel aastal see ei õnnestunud.
Kui siinsed linnud ja liblikad, lilled ja umbrohutuustid, puud ja põõsad aru said, et Päikesepreili jälle pikemaid tiire teeb ja iga päevaga üha kaugemale rändab, kutsuti kokku koosolek. Seal sündis maapealsete otsus anda endast kõik, et ta kaugemale ei rändaks ja oma põhjamaa kodu ümber toimetaks.
Kus nüüd hakkas pihta sebimine! Linnud õpetasid oma pojad ja tütred esmalt lendama, siis laulma ja lõpuks rivistati järgepanu erinevad koorid traatidele või puuokstele ning lauldi hingematvalt. Mõned usinamad koorid olid tantsukavagi välja mõelnud, kõik ülla eesmärgi nimel. Õide puhkesid sügislilled ja suve teisel poolel õitsevad põõsad. Oma viljade värvimisega tegelesid suve esimesel poolel õitsenud taimed. Kiilid tiirutasid veesilmade kohal sädeledes ning liblikad sirutasid oma mustrilisi maalitud tiibasid kord ühel, kord teisel õiel.
Kus nüüd hakkas pihta sebimine! Linnud õpetasid oma pojad ja tütred esmalt lendama, siis laulma ja lõpuks rivistati järgepanu erinevad koorid traatidele või puuokstele ning lauldi hingematvalt. Mõned usinamad koorid olid tantsukavagi välja mõelnud, kõik ülla eesmärgi nimel. Õide puhkesid sügislilled ja suve teisel poolel õitsevad põõsad. Oma viljade värvimisega tegelesid suve esimesel poolel õitsenud taimed. Kiilid tiirutasid veesilmade kohal sädeledes ning liblikad sirutasid oma mustrilisi maalitud tiibasid kord ühel, kord teisel õiel.
Puud ja põõsad alustasid oma ballikleitide loomisega juba augustis, et septembri lõpuks oleksid kleidid peaaegu valmis. Seda selleks, et oktoobri esimesel poolel tantsida Tuulepoiste puhumise saatel edevuseballil. Kollase-rohelise-punase kirjud lehekesed võbelevad kuidas oskavad, näidates enda ilu ja tantsimise oskust. Mõni on kohe nii püüdlik, et tantsib tuules end oksa küljest lahti ja kukub murule. Ka Hallavana palutakse appi, et too tuleks lisaks oma pintslitõmmetega maale ja ballikülaliste riietele omalt poolt midagi. Natuke sitsi-satsi-sädelust!
Päikesepreili imetleb seda väga. Kogu loodus särab imelistes värvides!! Ta teeb maale pai - paitab iga rohulible, lilleõit ja lehekest justkui püüdes neid lohutada, et peagi on ta jälle pikad päevad nende juures.
Päikesepreili mängib taevalaotuses üha enam Pilvepoistega peitust ja Tuulepoistega kula ning kondab uudishimulikult ikka üha enam lõuna pool. Ta moosib Udutaati, et too oma udumasinat väntaks ja kõik maa uduvahu sisse peidaks, et siis vargsi jälle pikem tiir teha.
Siinsed
mahajääjad ohkavad. Ka inimesed. Erinevad linnuliigid otsustavad Päikesepreiliga kaasa rännata ja vaadata, kas siis tõesti seal teisel pool maakera on ilusam või parem? Teised aga on paiksed ja üldsegi mitte nii uudishimulikud. Nad jäävad Päikesepreilile ning lahkuvatele rändlindudele järele lehvitama. Putukad-mutukad ja lilled
poevad maasse ning puud-põõsad saavad Tuulepoiste abil edevatest riietest lahti. Talvele selline edvistamine nagu Sügisel toimub ei meeldi. Tema on õige tõsine mees ning leiab, et edevust on ilmas piisavalt. Eriti nüüd, moodsatel aegadel. Tema valitsemise ajal sellist asja ei saa ometi lubada. Perekond Tamm, kes tahab teistest eristuda, ei taha
neist sügisestest riietest sugugi loobuda ning tihti sahistavad nad oma pruune kleite kuni uksele koputab värskete soojade ning uudsete tuultega Kevad ning algab uus looduse ring.
Vaid viivuks on vaikehetk ning juba hakkavad mahajääjad mõtlema, kuidas Päikesepreili kevadel kiiremini siia poole maakera meelitada. Siiajääjad teavad ju küll, et ega see püsimatu säravkollase kleidiga tüdrukutirts oma teises kodus lõunapoolkeral kaua ei püsi ning hakkab peagi üha pikemaid jalutuskäike siia, meie poole tegema.
Vaid viivuks on vaikehetk ning juba hakkavad mahajääjad mõtlema, kuidas Päikesepreili kevadel kiiremini siia poole maakera meelitada. Siiajääjad teavad ju küll, et ega see püsimatu säravkollase kleidiga tüdrukutirts oma teises kodus lõunapoolkeral kaua ei püsi ning hakkab peagi üha pikemaid jalutuskäike siia, meie poole tegema.
väga armas lugu :)
VastaKustuta