#Kogumispäevik

Juba jupimat aega jälgin ma Facebooki avarustes sellist gruppi nagu #kogumispäevik. Kuniks selle aastani ma üksnes jälgisin ja panin mõne nipi kõrva taha, aga ei keskendunud säästmisele kui sellisele. Nüüd on aeg käes hakata tõsisemalt teemaga pihta. No ma vähemalt püüan.

Kes ma siis olen? Olen ema kahele teismelisele tütrele ja abikaasa oma kallile mehele. Igapäevast leiba teenin riigisektoris. Muidu täitsa tavaline Eestimaa naine, kellele ei meeldi šhoppamine (kui need pole just taimed ja kleidid), aga kui poodi lähen, siis jõuavad ostukorvi ka need asjad, mida sinna ei plaaninud panna. Ikka mõtlen, et ma tahaks ju nautida head toitu, muuhulgas kooki ja šhokolaadi ja....Ja kui ma juba toitu valin, siis kaalun sedasi küll, et mitmeks päevaks oleks toidu toormaterjal olemas, aga eks meil on külmakapivahet nühkimine õhtuse kultuuriprogrammi osa ning nii mõnigi kord on tooraine ennem otsas, kui sellest toit saab. Seega, taas poodi, kuigi polnud ju plaanis. Meil on küll nimekiri, mille alusel poes käime, aga lisaks nimekirjale leiame ikka poes kauneid karpe, värvilisi ning kirkaid pabereid ning nõnda need siis sinna ostukorvi rändavad.

Mis ma siis seni teinud olen? Juba aasta alguses tõmbasin endale äpi- Monefy, milles olen märkinud terve kuu jooksul oma raha liikumised- tulud, kulud. See annab päris hea ülevaate sellest, kuidas raha minul liigub nng kuhu protsentuaalselt kulub. Exceli tabelini pole me veel jõudnud ning sel kuul pole ka tšekke alles hoidnud. Peaks vist?

Nüüd olen vist oma abikaasa suutnud ka meelitada sellesse, et raha teadlikult säästa. Tema on tüübilt säästja tegelikult niikuinii, öeldes enda kohta vahel ka, et ta on kooner :D.
 Koos on ju kergem- see võiks olla moto ja motivatsioonipakett! Ilmselt on ta minuga nõus sellest osa võtma eesmärgi pärast.  Nimelt plaanisime, et aasta lõpuks võiks kokku koguda eluasemelaenu summast vähemalt 25% (Võimalusel rohkem, sest kahe aastaku või kolme-aastaku plaan on ju parem, kui nelja-aastaku plaan, või mis?). See 25% laenusummast on minu nelja kuu netosissetulek ehk ca 25% minu aastasest brutopalgast.  Ärge arvake, et (kõik) riigitöötajad on kõrgepalgalised ning see summa meie perele väike on. See on suur summa raha! Samuti tahame perega aastalõpus lubada enesele ühe väikese Eesti sisese puhkuse. Piinlik juba, et ma Kurssaares poes käies mõnd tuttavat pole kohanud- ah õigus, ma pole ju Saaremaale sattunud seni. Enne peaks Nuustakul... või see tähendab Saaremaal ära käima, kui kaugesse maailma rändama minna, eksole! Ning lõpuks, ma tahaksin enda isikliku südamerahufondi ka. Selline on meie eesmärk! Teismelisedki tundusid asjaga üsna päri olema.  Nüüd on vaid plaani vaja, kuidas see saavutada.

Jaanuari kuu miniväljakutse on leida oma eelarvest koht, kus saaksin säästa 10%. Mulle väga sobis see väljakutse just jaanuaris, kuna aasta alguses tekkis eelarvesse  väljaminek, mida detsembris ei kavandanud. Detsembris otsustasin ma, et nüüd aitab ja lähen hakkan trennis käima. Senini olin oma kolleegidele ikka öeldnud, et vaat kui mina ka trennis käima hakkan, siis on küll käes mul keskeakriis. No olgu selleks keskeakriis või soov end oma nahas paremini tunda, see polegi oluline. Seal sündis veel enne #kogumispäevikuga liitumist mõte, et peaksin oma toitumise ka üle vaatama. Tihti rändas mu lõunalauale Selverist ostetud letitoit ning muidugi ühte ja teist veel, mille söömise järel oli kõht tunnikese pärast jälle tühi. Nõnda sai natuke näksimiseks ka ostetud ja sinna need € muudkui kulusid ja kilod kogunesid (Sain elus esimest korda normaalkaalu , mis oleks ju iseenesest väga hea, kui see oleks funtsioneeriv ja kaunis sikspäkk, mitte vetruv rasvkude "kaunite" pisikeste sangade ja kõhuvoldi näol). Ka väljas lõunal käia ei ole Tartus just kuigi odav. Päevapraed kipuvad olema kuskile 4,5-5 €. Seega kokkuhoiukoht (veidi enam kui 10%)  ning panus enese tervisesse leitud. Toit kodust kaasa ning ei mingit värvilist- krõbisevat pakendit poest! Selle asemel ostan nädalas korra või kaks puuvilja kontorisse. 

Nüüd olen asunud järgmise sammu juurde. Nimelt hakkasin kodustele rääkima, et koostame nädalamenüü ja selle alusel toidunimekirja mille alusel käib ema poes näiteks igal reedel. Ja et ühel päeval nädalas, saunaõhtul, on meil patupäev või preemia jagamine, ning ostame selleks puhuks midagi, mida nädala sees ei ole menüüs- saunalimps või kinoõhtu popkorn või muu säärane. Piitsutamise vahel on prääniku jagamine kohustuslik! Aga eks sellegi saab ümber vaadata, kui kogu see hullumeelsena näiv aastane projekt käima joostud saab ning peagi meie perre saabuvad sünnitusvalud ning säästmisebeebi esimesed sammud tehtud saavad. Ei ma julge täna väita, et selline plaan meie elukorraldust ei muudaks või see kerge ülesanne saab olema. Loodan, et selle viimase väite juures ma eksin! Selle sammu teine etapp peaks saabuma tuleval laupäeval, kus perenõukogu koosolekul saab paika nädala menüü ja tekib poenimekiri. Sammu kolmas etapp on 1. veebruaril poodi minemine, et see ratas veerema panna. Ehk annan perele puhvri, et nad jõuaks ema plaanidega hajuda! Kas ratas võtab hoo üles ja veereb mäest alla või hakkab see tasahilju gravitatsiooni, füüsikaseaduste ja muu kiuste ülesmäge sõitma, seda näitab aeg.

Kui nüüd Sina leiad, et tahaksid ka sedasi samm sammu haaval teada saada, kuidas teadlikult säästa ning kui palju Sina ja/või Sinu pere on võimelised säästma, siis pole veel sugugi hilja alustada. Vaata #kogumispäeviku FB lehte ning liitu selle toreda kokkuhoidva seltskonnaga ning vaata, mis juhtub. Kaotada pole ju midagi, küll aga võita!

Muide, metsas on hea käia, midagi seal ei kulu, aga laengu energia näol saad kindlasti. Ja päike käib juba ka üsna kõrgelt, kas pole?