Kui saabub SEE päev aastas....

On piinlik tunnistada, et Togrami aiasopid on vaikelus või siis hoopis vaiksurmas olnud õige mitu aastat. Isegi kohustuslikke tomatisortide võrdlemise postitusi ei ole olnud. Nüüd on saabunud aga aeg, mil toimub esimene katse elustada seda osa minu elust, mida armastan. Kirjutamist ja aias toimetamist. Põhjusi on mitmeid, miks on nii läinud... Ent praegusel hetkel ei ole need tegelikult olulised. Oli nii nagu oli. Ja ju siis oli nõnda vaja. Loodan väga, et sel aastal säilib minus nii palju energiat kooliaasta lõpuks, et olen suuteline taaselustama ka oma aeda. Eks elu näitab. Täna räägin ma hoopis muust.

Igal aastal saabub meie kõigi ellu üks päev, mil tekib see tunne.... Tunne, mida ei saa ignoreerida. Igal aastal on see veidi erinev. Vahel saabub see juba jaanuaris, mil päike pärast mitut kuud pilve taga (ja teisel pool maakera) viibimist lõpuks näole annab. Vahel saabub see konkreetne hetk ja äratundmine alles märtsis. Kuid sel juhul tunneme seda iga ihukarvaga. 

Olen püüdnud seda endale ligi mitte lasta. Teate ju küll. Jaanuar on liiga vara - talv on alles hoogu kogumas, päevad vaid mõne kukesammu võrra pikemad ja päike üsna pirtsakalt pilveteki sees. Veebruari edenedes lasin selle tunde endale lähemale. Viisin pesugi eelmisel nädalal õue kuivama. Mõtlesin ise vaid, et see väike asi ei vallanda veel seda, mis paratamatult ühel hetkel nii kui nii südamesse poeb...

Täna hommikul ärgates ei teadnud ma veel, et just täna on  SEE päev. Oli täiesti tavlaine hommik, olin maganud pea 9 tundi ning olin valmis suure hunniku kontrolltööde parandamiseks, kuid enne vajasin kohvi ja mõnusat aeglast ja rahulikku virgumist. Pühapäev on ju just see päev nädalas, mil võib endale lubada mõningast laiskust.

Aga just siis, kui tõmbasin magamistoa kardinad eest, sai ootus otsa. Ma teadsin, et tänasel päikeselisel päeval see tunne saabub. Tunne, mille tulemist olin ignoreerinud. Ma polnud seda endale lubanud, sest teadsin, et on ju vara veel... Kööki jõudes oligi ta kohal. Ma teadsin, et nüüd on ta kohal ja veedan oma päeva lubades sellel kõigel tulla ja valguda laiali mu kodu igas nurgas. Enam ei saanud ignoreerida seda, mis paistis päikese valguses nii ühes kui ka teises kohas silma. Seda oli elutoas ja trepil, telerikapil ja aknal, see oli igal pool..... Tolmuterad ja tolmurullid, ühe neljajalgse (või mõlema) käpajäljed kapil ja niiske nina triibud akendel.  Asjad, mille aeg meie kodus oli ümber saanud... Oli saabunud päev teha selle aasta esimene suurem kodukoristus. Võib öelda ehk isegi, selle kevad-talve esimene suurpuhastus  😉

Ja see teine tunne on muidugi ka. See igatsus kevade vastu on üha enam kasvamas. Püüan saata oma ajust südamesse käsku mõistmaks, et on alles veebruari keskpaik. Ent siis vaatavad silmad kalendrisse ning saadavad välja teise signaali - kuu lõpuni on poolteist nädalat - luba endale seda igatsust. Selle igatsuse vaigistamisele ei aita kaasa ka see, et pooled paprika ja baklažaani taimed on end lahti rullinud  ning ootavad päikese kätte saamist.

Tomatiseemned on sorteeritud ja veidi tuleb homme ka varusid täiendada, kuid külvamiseni on veel veidi aega. Tavaliselt naistepäevapaiku panen seemned mulda, ehk mõne madala sordi ka varem.

Õnnis talveuni aias

Olgugi, et saaksin kasvuhoonet varakult kütma hakata, on selge, et ööuni on tähtsam, kui see paar nädalat varem saabuv saak. Ja toas mu tomatitaimed millegi pärast kasvada ja areneda ei taha. Neid tabab varrepõletik. Kuna me talutoodangut müügiks suuresti enam ei kasvata, siis võimegi lubada endale kevadist ööund. Ja kui otsustaksimegi suuremalt taas teha, siis lihtsalt saavad meie tomatid veidi hiljem valmis.

Aed on aga veel umbes 15 cm paksuse lumevaiba all unes. Räästas tilgub päikese käes ja maja servas on lumevabasid alasidki, kuid need on pärast eilset suure sula järgselt saabunud külma kenasti jääkaane all. Ja las aed magab. On veebruari keskpaik. Pigem kestku talv veel mõnda aega, sest vinduv ja pikk jahe kevad ei ole ka just see, mida kangesti tahaks.

Kalendrikevadeni on jäänud 31 päeva 💖